Enamiku inimeste keharakkudes on 23 paari kromosoome – valkudele keritud DNA-ahelad sarnanevad poolidega keritud lõngale. Igast kromosoomipaarist on pärit üks inimese emalt ja teine isalt. Üks neist paaridest määrab ära ka inimese soo. Kui mõlemad on X-kromosoomid, on bioloogiliselt tegu naisega, kui üks on Y-kromosoom, siis mehega.

Teadlaste seas laialt levinud arusaama kohaselt on Y-sugukromosoomi näol geneetilises mõttes tegu suuresti tühermaaga, moodustades inimeste genoomist vaid kaks protsenti. Seejuures on selle kantava DNA hulk järjest vähenenud. Senises tempos jätkudes poleks Y-kromosoomist viie miljoni aasta pärast enam jälgegi.

Kuna sugukromosoomi tähtsus avaldub suuresti loote- ja lapseeas, ei peetud ka selle kaotamist vanas eas kuigi oluliseks. Vähemalt mõnedest vererakkudest on see 70. eluaastaks puudu umbes 40 protsendil meestest. Rakkude jagunemise käigus läheb see aeg-ajalt kaotsi ja laguneb jäädavalt. Seejuures ei saa teadaolevalt selle ennetamiseks midagi suurt ära teha. Ainsana näib aitavat riske maandada suitsetamisest hoidumine.

Viimasel kümnendil on hakanud Y-kromosoomist maalitud pilt aga muutuma. Näiteks näitas 2014. aastal Rootsi mehi haaranud uuring, et vererakkudest kaotsi läinud Y-kromosoomiga meeste eluiga oli keskmiselt 5,5 aastat lühem. Sellest ajast saadik on seostatud seda muu hulgas lühema eluea, sagedasema vähki, Alzheimeri tõppe ja südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumisega paarikümnes töös.

Täpse põhjusliku seose väljaselgitamine osutus inimesi hõlmavates uuringutes samas raskeks. Nõnda tegid hiljuti ilmunud töös teadlased eesotsas Kenneth Walshiga USA-s asuvast Virginia Ülikoolist katseid hiirtega. Meeste organismis toimuva jäljendamiseks lõi töörühm Y-kromosoomi rivist välja hiirte valgetes vererakkudes.

Kui noores eas see hiirte tervisele märgatavalt ei hakanud, siis vananedes halvenes see geneetiliselt muutmata hiirtest kiiremini. Y-kromosoomita hiired surid varem ja nende südames tekkis rohkem armkudet. Viimast seostatakse südametöö halvenemisega ja mõnel juhul on see infarkti peapõhjus. Lootuskiirena õnnestus loomade südametööd samas südame armkoe teket pärssiva ravimiga parandada.

Samas märkasid teadlased armkoe teket lisaks ka hiirte neerudes ja kopsudes ning nende vaimne allakäik oli liigikaaslaste omast kiirem. Töörühm kahtlustab, et Y-kromosoomi kaotamine võib tõugata immuunrakud põletikuvastasesse olekusse, mis soodustab omakorda armkoe teket.

Ligikaudu 500 000 inimese andmeid koondava Suurbritannia biopanga andmete analüüs viitas lisaks, et Y-kromosoomi kaotamine mõjutab vähemalt meeste südame-veresoonkonna tervist sarnasel viisil. Kui sugukroom oli puudu enam kui 40 protsendist nende valgetest verelibledest, surid nad südame-veresoonkonna haigustesse oma sookaaslastest 31 protsenti sagedamini.

Hiirtega tehtud katsete põhjal võib kahjustada see sarnasel viisil teistegi elundite tööd. Nende seoste kontrollimiseks on vaja teha aga täiendavaid uuringuid.

Teadlased loodavad lisaks, et Y-kromosoomi kaotsimineku ja kõrgema südame-vereskoonkonna haiguste sagedasema esinemise vahelist seost suudetakse tulevikus molekulaarsel tasandil täpselt kirjeldada. See võiks aidata leida teraapiaid ja ravimeid, mis pakuksid leevendust vananemisprotsessi sellele tahule.

Esialgu võib tõusta tehtud tähelepanekutest kasu aga ennetustöös. Näiteks võiksid teha eakamad mehed lihtsa geenitesti. Kui selle põhjal on Y-kromosoom nende valgetest verelibledest kadunud, võiks kutsuda nad täiendavatele uuringutele.

Töö ilmus ajakirjas Science.