Eestis on tugev dokumentaalteatri traditsioon, mis kujunes välja juba 1970. aastatel ja mille suunanäitaja on lavastaja Merle Karusoo, kes tegeles sotsioloogilise dokumentaalteatriga. Just Karusoo oli see, kes lõi Eesti teatripilti ainulaadse sotsioloogilise teatri, mille eesmärk on uurida mingit eluvaldkonda, välja selgitada valupunktid ja pingekolded ning sotsiaalseid probleeme teatri kaudu võimendada.

Jaaksi sõnul jätkub dokumentaalteatri traditsioon seniajani ja praegugi on mitmeid teatritegijaid, kes seda edasi kannavad, eeskätt Mari-Liis Lill. Dokumentaalteatriks võib näiteks liigitada tema eelmisel sügisel Draamateatris etendunud lavastuse "Samad sõnad, teine viis", mis räägib 30 aasta tagusest ajast, mil Eesti taasiseseisvus. Lavastus põhineb eri liiki allikatel, peamiselt intervjuudel naistega, kes Eesti iseseisvuse protsessis osalesid ja vabaduse tõid.

Piret Jaaksi doktoritöö lähtepunkt oli praktiline ehk autor lähtus enne töö kirjutamist kahest dokumentaalsest uurimusest. Üks oli Vaba lava ja R.A.A.A.M koostöös tehtud lavastus "Ma pigem tantsiksin sinuga" aastast 2016. Lavastus rääkis sellest, kas eri kogukonnad suudavad teineteist mõista. Teine Jaaksi dokumentaalne uurimus oli Haapsalu teatristuudios 2015. aastal etendunud "Mina, Orlando", mille puhul oli tegemist pooldokumentaalse lavastusega. Lavastus käis läbi sajandite, et vaadelda naise rolli muutumist ajas ning seda, kuidas tänapäeval ikka veel võideldakse samade muredega, mis arvati olevat jäänud 16. sajandisse.

Lavastuse "Ma pigem tantsiksin sinuga" juures oli Jaaks enda sõnul aktiivne dramaturg. "Ma töötasin kontaktis intervjueeritavatega. Inimestega, kes ise kandsid oma lugusid laval ette," rääkis ta. Lavastuse "Mina, Orlando" puhul sai Jaaks materjali lavastajalt. "Ma avastasin hästi selgelt, et passiivne uurimistöö ei võimalda mul mõista reaalsust. Mul tekkis küsimus, kui autentne lavalt nähtu on," sõnas ta.

Kui lavastuse "Ma pigem tantsiksin sinuga" puhul oli värskele doktorile selge, et dramaturgina esindab ta teatud kogukondi ja aitab välja tuua nende inimeste lugusid, siis teise lavastuse puhul ei saanud ta selles nii kindel olla. "Seda seepärast, et tegelesin nii-öelda tugitooli uurimusega. Ehk siis jälgisin neid inimesi eemalt ja vahendatud kogemuse kaudu," sõnas Jaaks.

Sel hetkel ta mõistiski, et tahab leida teatritegemises viise, mis toetaksid inimeste omavahelist suhtlust. "Mulle näis, et etnograafia on ideaalne võimalus, kuidas seda teha, sest etnograafia uurib inimest tema loomulikus keskkonnas ja see on oluline inimeste mõistmiseks," rääkis ta. Etnograafia on teadusharu, mis uurib ja kirjeldab ühe rahva või teatud inimgruppide kultuuri.

Etnodraama kui uus liik Eestis

Oma doktoritöös tõi Jaaks kasutusele mõiste etnodraama, mida ei ole varem Eestis teatrikunsti valdkonnas defineeritud. Etnodraama on dokumentaalteatri katusmõiste alla kuuluv teatriliik. Nagu iga dokumentaalteos, põhineb etnodraamagi teatud uurimusel. Etnodraama erilisus võrreldes teiste dokumentaalteoste loomisega on see, et etnodraama kasutab etnograafilisi meetodeid. Selle juured viivad kultuuriantropoloog Victor Turneri juurde, kes eksperimenteeris traditsioonilise etnograafiaga.

Doktoritöö eesmärk oligi kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ja neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Oma doktoritöös kirjeldas Jaaks süsteemselt, kuidas uurimust algusest peale läbi viia ja analüüsis, kuidas rakendada näidendi kirjutamiseks vajalikke dokumentaalteatri tehnikaid. Tehnikaid katsetas ta peamiselt iseenda praktika põhjal, aga mitmeid näiteid oli ka Merle Karusoo praktikast.

Uurimuse läbiviimist katsetas ta loovtöödes, milleks oli näidendid "Ehitajad" (Viirus teater, 2018) ja "Minu Narva – Моя Нарва" (Vaba Lava Narva, 2021), mille jaoks uuris ta erinevaid kogukondi ja viis läbi uurimuse süsteemselt etapiviisiliselt. Näidendi "Ehitajad" jaoks uuris Jaaks ameti- ja rahvuspõhist ning geograafilist kogukonda: eestlastest ehitajaid, kes töötasid Soomes. Näidendi "Minu Narva – Моя Нарва" tarbeks uuris ta kogukonda, mis koosnes inimestest, kellele oli oluline identiteet Narva linnaelanikuna. Jaaks kirjeldas samm-sammult, kuidas etnograafia meetodeid rakendada. "Doktoritöö on loovuurimus, mille eripära ongi see, et see on praktiliselt järele proovitud," lausus Jaaks.

Vastandlikud eesmärgid

Oma töös leidis Jaaks näiteks, et kogukonnateater võib oma iseloomu tõttu hakata vastanduma dokumentaalteatri eesmärkidele. Kui dokumentaalteatril on tugevad sotsiaalsed ja poliitilised eesmärgid, siis kogukonnateater esindab kogukonna huvisid.

"Kogukonnateatri puhul tuleb esile tõsta lood, mida inimesed ise tahavad rääkida. Ehk siis me ei saa panna lavale lugusid, mida inimesed ei ole valmis rääkima ja seetõttu võib juhtuda, et kogukonnateater kipub tulema väga positiivset laadi," ütles Jaaks. Seega esindavad laval esitatud lood teatud külge kogukonnast, mida nad ise tahavad avalikkusele näidata.

"Mingis mõttes on see ilus ja helge, et tahame maailma näidata heast küljest, aga dokumentaalteater ikkagi uurib ühiskonna valupunkte ja nende avamine aitab neile tähelepanu juhtida ning seeläbi jõuame ka ehk tõele lähemale," rääkis Jaaks.

Selleks, et kogukonnateater ühiskonna valupunkte päris ära ei unustaks ja teosesse tekiks terav sotsiaalsus, pakkus Jaaks oma doktoritöös lahendusena, et kogukonnateatri praktikud peaksid välja töötama kommunikatsioonistrateegiad, kuidas neid eesmärke ühendada. "On teatreid, kes on selles võimekad, näiteks Rimini Protokoll Saksamaalt," lisas ta.

Oma doktoritöös tegeles Jaaks ka väga põhjalikult dramaturgi arhiivi mõtestamisega. "Arhiiv on koht, kuhu kogunevad kõik dokumentaalse uurimise jooksul kogunenud materjalid. Ühtlasi arhiiv jääb alati eksisteerima kaustadesse, dokumentidesse, aga samal ajal ka dramaturgi enda mõtetesse ja tunnetesse," selgitas ta.

Kui ta oma uurimust alustas, siis tundus talle arhiiv üsna passiivne koht. "Praegu olen täiesti veendunud, et arhiiv on dramaturgile loominguline partner, mis aitab väga palju mõtestada ajalugu ja samal ajal toob selle tänapäeva ning taaskirjutab seda. Ühtlasi on võimalik arhiivi vahendusel kujutada inimesi, sest arhiiv on paljuski inimesed, kes meiega räägivad," ütles ta.

Piret Jaaks kaitses hiljuti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktoritööd "Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös".