Teatrisaalides kehtivad kirjutatud ja kirjutamata reeglid: mobiilid tuleks panna hääletule režiimile ja söök koos lõunapausile järgneva jutusuminaga jätta uksele. Siiski kerkib aeg-ajalt üles lugusid teatrikülastajatest, kelle käitumine on küsitav. Olgu selleks hilinemine, valjud kommentaarid või nutiseadmega tegelemine etenduse ajal.

Vanemuise näitleja Kaarel Pogga selgitas Raadio 2 saates "Piltlikult öeldes", et teatripublikud peavad ennast erinevalt üleval. See sõltub päevast ja ajast, mil etendus toimub, aga ka publiku demograafilistest omadustest. "Üldiselt, kui vaadata seniseid teatrikülastusnumbreid, siis minul on tunne, et inimestel on hea meel teatris käia," lausus ta.

Pogga tõi välja, et Tartu lavastustel on tunda inimeste elevust ja tahet olla teatrisaalis. Kuid nagu iga lavaetendus, mis pakub omapärast variatsiooni, eksisteerib ka publiku seas värvikas mitmekesisus.

Tahes-tahtmata liugleb viigipüksi taskust saali ootamatu mobiilihelin, krõbiseb nurgas kommipaber või kostub sumin inimeste seast kommentaaride näol, hajutades teatrisaalis nii näitlejate kui ka publiku tähelepanu. Pealtnäha väikesed juhtumised mõjutavad oluliselt etenduse voolavust. 

Pogga tõi välja, et ta on mänginud nii noorematele kui ka vanematele. "Laste ees esinemine sunnib olema erksam, sest lapsed on ausamad. Kui neile etendus ei meeldi, siis sa tajud seda," selgitas näitleja. Ta lisas, et päevasel ajal toimuvatel noortelavastustel on näha kahte lavastust korraga: üks on laval, teine on saalis. 

Näitleja rääkis, et nendel lavastustel juhtub erinevaid vahejuhtumeid: näiteks vahele hõikamisi ja segamisi. "Nad ei tee seda selleks, et meid segada, kuivõrd pigem püüavad eakaaslastele silma jääda," ütles ta.

Von Krahli piletiadministraator ja publikuteenindaja Kersti Karro tõdeb, et tema pole teatrikülastajaid noominud ega korrale kutsunud kuigi sageli. "On olnud selliseid inimesi, kes tulevad etendusele ja kelle jaoks on juba algusest peale kõik halvasti. Üldiselt on minul läinud hästi," meenutas Karro.

Vaatamata Karro vähesele kokkupuutele rahulolematute teatrikülastajatega, meenutas ta seika, kus kaks külalist olid tarvitanud alkoholi. "Etenduse ajal trimpasid nad seda, kuni ühel neist tuli uni peale ja seejärel suundus ta laval oleva diivani peale," lausus publikuteenindaja.

Ka Kaarel Pogga meenutas lõbusat seika "Punamütsikese" etendusest. "Kui hunt oli Punamütsikese ära söönud ja hakkas magama minema, siis üks poiss pomises tõenäoliselt omaette, kuid piisavalt valjusti, et nüüd tuli küll suur lihaisu peale. Sellistel hetkedel on väga raske, ma ei saa mitte kuulda ega näha," naeris Pogga.

Teatripublik on üldiselt eeskujulik

Eesti ühiskonnas on teatris käimine jätkuvalt kõrgelt hinnatud tegevus. Teatriteadlane Hedi-Liis Toome rääkis publikukultuurist ja sõnas, et üldpilt on ikkagi hea. "Eestis veel jätkuvalt inimesed teavad, kuidas teatris käituda," sõnas ta. Paralleelselt kasvav sagimine kinosaalides ei ole teatrisaalidesse üle kandunud.

Toome tõi esile, et statistikale tuginedes moodustavad Eesti teatripubliku peamiselt kõrgharitud, keskealise naised, kuid see ei erista kuidagi Eesti teatripublikut tavalisest Lääne-Euroopa teatripublikust. "Tõesti, need inimesed jõuavad kõige rohkem teatrisse," täiendas ta.

Toomel on selle aasta vältel käinud vaatamas umbes sadat etendust. "Ma arvan, et me kõik oleme tajunud teatris seda, et keegi võtab telefoni välja või etenduse ajal telefon heliseb. Selliseid inimesi, kes valesti käituvad – kas nad iseloomustavad kõiki? Ma arvan, et ei, aga kindlasti on see võrreldes varasemate aastatega muutunud," lausus ta.

Toome sõnul mängib rolli ka see, millisesse teatrisse minna ja mis päeval seda teha. Ta tõi võrdluseks kaks etendust. "Draamateatri etendusele "Vend Antigone, ema Oidipuse" kogunes väga teadlik publik, kuid järgmisel õhtul "Eisensteini" etendusele kogunes teistsugune publik: sinna oli palju rohkem sattunud neid, kes tulevad Eesti Draamateatrisse, kuna see on populaarne," nentis Toome. 

Muu hulgas tõi Toome välja, et "Eisensteini" etenduse ajal inimesed tegelesid palju kõrvaliste tegevustega: näod mattusid helendavate ekraanide alla ja sosistatati kõvasti.

"Mul on tunne, et saalis on palju inimesi, keda üldse ei huvita see, mis laval toimub. Selliseid näiteid tegelikult ikkagi on, kus publik etendust segab ja ma arvan, et peaksime ka ise publiku liikmetena julgema juhtima tähelepanu teisi segavatele tegevustele," rääkis ta. 

Teater saaks Toome meelest tegeleda publikuga neid rohkem kaasates. "Kaasamine ei tähenda mitte seda, et inimesi kaasatakse etendusse, vaid seda, et pakutakse vestlusringe pärast etendust või pakutakse võimalust saada tutvustav loeng," selgitas ta.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publististika praktikad". Autorid on magistrandid Coco Rõõmusaar, Triin Koorits, Tuuli-Ann Freienthal ja Siim Šinkarev.