"Eestis on VR-lavastuste tegemiseks ainulaadne võimalus: siin on väga tugev teatri-, filmi- ja idufirmade kultuur," ütleb Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) värske doktor Ana Victoria Falcon Araujo. Oma valdkondadeüleses doktoritöös VR-dramaturgiat käsitlenud Falconi sõnul oli tal Eestis sellist uurimust teha väga hõlbus: kõik vajalikud ressursid ja inimesed olid olemas.

Laiemalt oli tema eesmärk aidata näitekirjanikel luua laiendatud reaalsuse (XR) ning virtuaalreaalsuse (VR) stsenaariume ja näidendeid. Töö käigus kirjutas Falcon ka ise ühe XR- ja ühe VR-näidendi. Kitsamalt otsis ta viisi, kuidas mõistaksid kunsti- ja tehnoloogiataustaga inimesed VR-lavastuse valmimisel üksteist ja rahastajad VR-ist kui uuest valdkonnast üldse aru saaksid. Samuti lootis ta leida viisi,kuidas praegustest VR-lavastustest jääks stsenaariumi kujul maha jälg.

Kodus ja võõrsil

Milline täpselt on üks VR- või XR-lavastus, sõltub Ana Falcon sõnul lavastaja valikutest. Näiteks võib mõni lavastus põhineda täielikult uuel tehnoloogial, teine kasutada seda aga vaid mõnes stseenis. Üks hea näide osaliselt VR-lavastusest on tema sõnul 2021. aastal Viimsi Artiumis etendunud tükk "Water and Coltan" ("Vesi ja koltan"). "VR-osa moodustas seal kogu kogemusest ainult ühe segmendi. Autorid segasid kokku näitlejate elava esituse, kunstiinstallatsioonid ja VR-segmendid," kirjeldab Falcon.

Teine võimalus on vahendada lavastust üdini läbi virtuaalreaalsuse prillide. Viimasel juhul võib lavastaja eeldada, et publik tuleb etenduspaika kohale, kuid võib ka juhtuda, et selle vaatamiseks inimesed kodust ei välju. "Näide niisugusest tükist on "Dream" ("Unelm"), mille tõi 2020. aastal Londonis lavale Royal Shakespeare Company. Seda võis igaüks kodus kas omaenda arvutist või VR-prillidest vaadata," kirjeldab Falcon.

Samuti on lavastaja valida, kas VR-lavastus salvestatakse ühe korra ette või esineb trupp iga kord uuesti. Näiteks lavastuses "Dream" kasutasid tegijad liigutuste jäädvustamise tehnoloogiat. "Neil oli näitleja, kes mängis elavas esituses ja meie saime seda läbi oma VR-prillide näha," meenutab värske doktor. EMTA-s tänavu novembris etendunud Jasmin Vardimoni lavastus "Alice imedemaal" on aga ette salvestatud: nüüd võib publik käia seda VR-prillide abil mitme meelega kogemas.

Ühist keelt otsides

Eelnimetatud näidendid näitavad Ana Falconi sõnul, et VR-teater on Eestis uus, kuid aegamisi hoogu koguv nähtus. "Eestis on inimesed juba umbes neli aastat üritanud teha kas VR-performance'it või VR-teatrit," osutab ta. 

Nagu iga lapsekingades ja alles kujuneva tehnoloogia puhul, tekib Falconi sõnul VR-teatriga selle säilitamisprobleem. Sama mure kimbutas näiteks kinokunsti esimesi samme. "Väga paljud varajased filmid on täiesti kaotsi läinud, sest keegi ei kirjutanud neid üles," tõdeb Falcon. Film võeti üles küll lindile, kuid kui filmilint ajas kaotsi läks, oligi film sisuliselt jäljetult maailma jaoks kadunud: parimal juhul säilis sellest mõni pilt. 

"Nüüd on meil VR-ga sama mure. Tehnoloogia areneb nii kiiresti, et väga palju VR-näidendeid läheb paratamatult kaduma," sõnab Falcon. Näiteks võib juhtuda, et vanad lavastusefailid ei ühildu enam uute prillidega või tekib neis mingi viga, mis muudab need loetamatuks. 

"Minu eesmärk on püüda virtuaalreaalsust säilitada. Olgu tehnoloogia milline tahes, püüan leida viisi, kuidas seda paberil väljendada," ütleb värske doktor. Nii, nagu filmidel on käsikirjad, võiksid oma stsenaariumid tema sõnul olla ka VR-teatritükkidel ja -performance'itel. Sestap otsis ja lõi ta oma töös kirjutamise praktikaid, millega luua VR-i sobivaid teatritekste. 

Säilitamise kõrval on sellistel tekstidel tema sõnul olulisemgi eesmärk. "Meil töötab kultuurirahastajate seas palju inimesi, kes pole kunagi varem VR-ga töötanud," tõdeb Falcon. Teisisõnu ei saa rahastuse üle otsustav ametnik väga tehnilisest tekstist samamoodi aru kui VR-tehnik. "Need inimesed mulle raha ei annaks, sest nad ei saa VR-st aru. See kunstivorm on niivõrd uus," arutleb värske doktor. Käsikiri kui tekstivorm on aga filmikunstist kõigile tuttav – just see võikski olla Falconi sõnul tehnikute ja kultuuriinimeste ühiskeel.

Üks panoraampilt ütleb rohkem kui miljon sõna

Milline siis on üks VR-näidendi stsenaarium? Ana Falconi sõnul erineb tema loodud tekst klassikalisest käsikirjast eeskätt tehniliste üksikasjade poolest. "Seal on lihtsalt tavapärasest veidi rohkem osi. Näiteks on seal kaart, mis näitab virtuaalse kaamera asukohta," toob ta välja. 

Samuti käivad VR-stsenaariumiga kaasas nii-öelda 360° olustikupildid, sest üks ruum ütleb Falconi sõnul rohkem kui miljon sõna.  "Isegi kui kirja panna, et "oled lossis", siis millises lossis? Hirmsas? Muinasjutulossis?" arutleb Falcon. Kui aga lisada lausele "oled lossis" väike pilt ja kaart, on pilt sõna otseses mõttes selgem. "Niimoodi lugedes tead sa kohe, mida inimesed näevad ja kus nad seisavad," märgib värske doktor.

Nii, nagu ükski filmistsenaarium või näidend ei anna kunagi kaaderhaaval edasi ekraanil või laval toimuvat, pole ka VR-näidendil niisugust eesmärki. "Need on lihtsalt tekstid, kus autor tabab loo ideed ja ütleb sulle ära peamised asjad, mida kindlasti kasutada. Sama juhtub VR-s: tekst lihtsalt toetab kogu idee mõistmist, isegi kui sa pole kunagi varem VR-i kasutanud," võrdleb Falcon.

Ehkki VR-lavastus võib olla täiesti ette salvestatud, pole see värske doktori sõnul päris võrdsel pulgal filmiga. Kui filmis piirdub publiku nägemisväli kahemõõtmelise kaadriga, siis VR-dramaturg peab mõtlema kolmes mõõtmes. "Sa peadki mõtlema nagu võlur ja ette teadma, kuhu publik parasjagu tähelepanu suunab," selgitab Falcon.

Niisamuti võib publikul olla VR-s kuni kuus vabaduse astet, alates võimalusest pead pöörata kuni võimalusteni läbi ruumi liikuda ja ise lugu mõjutada. Näiteks võis vaataja mullu lavale tulnud Joanne Popinska tükis "The Choice" ("Valik") küsida küsimusi eelnevalt intervjueeritud ja elu jooksul aborti teinud inimestelt. "Kui sa sel ajal ise veidi liikusid, nägid sa neid inimesi kolmemõõtmelisena," kirjeldab Falcon.

Just sellised väikesed interaktsioonid eristavadki tema sõnul teatrit kinost.  "Teater on lõpuks kohtumine. Juba ainuüksi võimalus ringi liikuda muudab seda kogemust võrreldes filmiga," võrdleb värske doktor.

Esimesed katsetused

Töö käigus kirjutas Ana Falcon ise kaks näidendit. Neist esimene, "Constellations" ("Tähtkujud"), oli mugandus olemasolevast näidendist. "Sellest sai segulavastus, kus kombineerisime laval näitlemist väikese VR-segmendiga," kirjeldab ta. 

Lugu käsitleb tema sõnul mehe ja naise suhet, kus naine sureb. "Mees võib siis naist näha ja temaga suhelda ainult VR-prillide läbi. Mina kujutasin seda nii, et naine oli laval, aga mees kandis VR-prille," meenutab Falcon.

Tema teine doktoritöö osana valminud näidend "Magical Girl Factory" ("Maagiliste tüdrukute vabrik") on täiesti VR-tükk. "See on praegu veel tekstiformaadis ega ole lavale jõudnud," täpsustab ta. Lavastus vaatleb tööstusmaastike muutumist. Mitmel pool maailmas saavad endised tehased uue eesmärgi. "Kui mingi koht oli sada aastat tagasi ladu, siis nüüd on seal kohvik. Tallinnas tuleb seda palju ette," selgitab Falcon.

Hiinas saavad vanadest tehastest aga nii-öelda suunamudijate vabrikud, kus nad päevad läbi ühismeedias tooteid promovad – tema näidend kajastab just Hiina juhtumit. Publik saab VR-maailmas näha nii tehase minevikku kui ka olevikku. "Praegu lihvingi seda näidendit. Mul on juba olemas tekst, aga ma pean ette valmistama kogu produktsioonipaketi, et see rahastajatele esitada ja siis Eestis lavale tuua," ütleb Falcon.

Ana Victoria Falcón Araujo kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 24. oktoobril doktoritöö: "Drafting the VR Play: Exploring Extended Reality Theater to Propose a Method for Virtual Reality Playwriting". Juhendajad olid vanemteadur Madli Pesti (pildil koos Ana Falcóniga) ja dramaturg, dr. phil. Marion Jõepera, oponeeris Budapesti Moholy-Nagy Kunsti- ja Disainiülikooli juhtiv teadur Ágnes Bakk.