"Virtuaalreaalsustehnoloogiad arhitekti töös annavad võimaluse mängida läbi selliseid stsenaariumeid, mida oma peas oleks liiga raske ette kujutada või keeruline klassikaliste arhitektuuriprogrammidega staatiliselt läbi mängida," ütles Jõekalda.

Virtuaalreaalsus (VR) ei pea tema sõnul seostuma ulmefilmilikult prillid peas ringi kõndimisega. Pigem võrdleb ta oma VR-laborit pisut kõrgtehnoloogilisemat sorti arvutiklassiga: ruumimudeleid saab seal vaadata kaasahaaravamal moel kui vaid ekraani tasapinnalt. "Me isegi EKA-s naljatame, et võib-olla peakski R-laboriks ennast ümber nimetama. Virtuaalsust ei ole seal tegelikult rohkem kui igasugu muudes loomeprotsessides," muigas Jõekalda.

Ukseke, ava end?

Huvi virtuaalreaalsuse vastu kasvas Johanna Jõekalda ja tema kolleegide jaoks välja praktilisest vajadusest. "Kui juba kolmemõõtmelisi objekte disainida, annab see väga palju juurde, kui neid on võimalik ka 360-kraadises keskkonnas vaadelda," põhjendas ta. Tänapäeval ongi juba saanud standardiks, et disaini- ja arhitektuuribürood esitlevad kliendile mudeleid just sellisel kujul.

Kavandi visandamine ja visandatu esitlemine kolmemõõtmelisena on aga vaid üks viis, kuidas arhitekt VR-i kasutab. Jõekalda sõnul tuleb VR mängu ka kujundamisprotsessi lõpuetappides. "Üks võimalus on panna kavandi kogejale külge erinevad biomeetrilised sensorid. Need mõõdavad näiteks tema aju bioelektrilist aktiivsust, naha galvaanilist reaktsiooni või südamerütmi," tõi ta välja. Neist andmetest saab disainer teada, kuidas inimene end tema loodud ruumis tunneb.

Samm inimese enesetunde uurimisest edasi on Jõekalda sõnul targa ruumi lahendused. Näiteid sellistest lahendustest kohtab linnaruumis üha rohkem: ostukeskuse uksed avanevad inimese lähenedes ise või süttivad tema liikumise peale trepikoja tuled. "Praegu on need tihti ikkagi väga standardsed lahendused," nentis Jõekalda.

VR-keskkond annab seevastu võimaluse erinevaid olukordi läbi mängida. "Mis oleks, kui valguslahendus automatiseeritult muutuks või kui fassaadilahendusel toimuksid kindlad muutused lähtuvalt näiteks hoopis ruumisviibijate enesetundest?" arutles ta. Uksi, mis mõttejõul avanevad, targa kodu lahendused juba mingil määral kasutavad, aga nende täpsusaste pole Jõekalda sõnul veel tavatarbijale piisavalt mugav.

Ratastool, vangikong ja putukaväil

VR-keskkonnas katsetatavad targa ruumi lahendustel on palju elulisi rakendusvõimalusi. Johanna Jõekalda sõnul mängiti ühes sisearhitektidega tehtud koostööprojektis läbi näiteks erivajadustega inimeste kogemusi. "Vaatasime näiteks ratastoolis istuja silmade kõrguselt, kuidas ruum sealt paistab ja mis takistused talle ette jäävad. Või kuivõrd vaadeldavad on tema jaoks näituse keskkonnas eksponaadid, mis on mõeldud püstiasendis inimese perspektiivist vaatamiseks?" tõi ta välja.

Teine koostööprojekt valmis tema laboril politsei- ja piirivalveametiga, kus korraldati näidisvahistamine ja filmiti see 360-kraadiste kaameratega üles. "Näitasime erinevatele katseisikutele seda protseduuride ja ruumide järgnevust, et analüüsida, kuidas see inimesi ennast tundma pani ja mis muutusi seal oleks vaja teha," meenutas ta.

Toona võis ka reisil dokumendi kaotanud inimene sattuda nelja ruutmeetri suurusesse akendeta kongi, kus polnud midagi peale augu põrandas. "Eeluurimisfaasis, kus inimese süüd pole veel tõendatud, ei ole sellised šokitingimused tingimata põhjendatud," sõnas Jõekalda. Biomeetriliste sensoritega varustatud katseisikute virtuaalse ruumikogemuse põhjal saidki sisearhitektid ülesande kujundada tulevikuks inimlikumaid konge.

Oma loometöös on Jõekalda teinud veel Tallinna linnale liitreaalsus-lahenduse Avalinn AR. "Tavaline linnakodanik saab endale telefoni alla laadida nutirakenduse ja vaadelda tühermaa peal, et millised avaliku ruumi lahendused sinna tulevikus planeeritakse," kirjeldas ta. Praegu saab rakendusest esimese pääsukesena näha, milline saab olema Putukaväila maastikulahendus. "Siin saavad kokku meie töö peamised märksõnad ehk 1:1 skaala ja ruumikogemus kasutaja enda vaatepunktist," ütles ta.

Töö virtuaal- ja liitrealsustehnoloogiatega paneb Jõekaldat üha enam mõtlema, et kõikvõimalikud lisakihid ongi saamas päriselt inimliku kogemuse osaks. "Linnas liikudes võib-olla tulevikus ei olegi meile enam nii oluline, mis objektid on seal füüsiliselt, ja mis objekte näeme virtuaalse kihistusena juures," arutles ta. Nii huvitab teda uurijana edaspidigi, milliseid ruumielamusi on võimalik luua olukorras, kus on tekkimas jusktui uut laadi reaalsustaju.

Vaata vestlust Johanna Jõekaldaga ka saates "Uudishimu tippkeskus".