"Eesti teatriga vähegi kursis olevale inimesele pole ilmselt vaja korrata, et uuritud ajavahemiku üldine uuslavastuste arv tegi tohutu hüppe," ütleb värske teatriteaduse doktor Sven Karja. Kui nõukogude ajal jõudis ühel hooajal lavalaudadele 60–80 uuslavastust, siis 1995. aastaks ületas see number saja lavastuse piiri. Uuritud perioodi lõpuks üllitati aastas aga suisa 186 uudisteost.

Oma doktoritöös uuris Sven Karja, kuidas Eesti teatrite reprtuaar aastatel 1986–2006 kokku pandi, millistest lavastustest see koosnes ning kuidas repertuaar aastate jooksul muutus. Töös uuris Karja läbi 2511 lavastusest koosneva andmebaasi, mis koosnes kõigist uuritud perioodi uudislavastustest Eesti kutselistes teatrites.

Magus keelatud vili

Sven Karja uuritud perioodile eelnenud nõukogude ajal võttis teatri repertuaari kinnitamine mitmeastmelise kontrolli tõttu aega. "Ühe lavastuse publiku ette jõudmine – alates teksti repertuaari kinnitamisest kuni selle läbivaatamiseni ja ideoloogilise sobivuse hindamiseni – on kirjeldatav keeruka ahelana, mis võisid ühes või teises punktis tuua kaasa ridamisi tõrkeid, selgitusi, käske, keelde ja lubamisi," seletab uurija.

Riigikorra vahetus avas Eesti teatritele ukse seni tabuks peetud teemade ja autorite maailma. Näiteks võis nüüd laval rääkida nõukogude massimõrvadest, Eesti ajaloo erinevatest perioodidest ning soolisest identiteedist. Ettekandmisele tuli väliseesti dramaturgide looming.

"Uuema aja kontekstis on põhimõtteline muudatus muidugi ka see, et lavastus kaasaegses teatris ei pruugi alata sugugi valmisnäidendist," lisab Karja. "Lavastuse dramaturgiline tekst formeerub alles proovide käigus lavastaja, (lavastus)dramaturgi ja ülejäänud trupi ühistöös."

Kindla kirjandusliku teatriteksti puudumisel suurenes teatriteadlase sõnul teatri juhtkonna vastutus võimaliku läbikukkumise pärast. Ehkki vahel polnudki uuslavastusest teada muud peale lavastaja nime, trupi koosseisu ja hägusa idee, jõuti Karja sõnul ühisloomemeetodil ka arvestatavate õnnestumisteni.

Kiiremini ja rohkem

Nagu eespool mainitud, kasvas aastas üllitatavate uuslavastuste arv 1990. aastatel hüppeliselt. Lavastuste suurem hulk tähendas aga tihedamat konkurentsi lavaruumi ja publiku nimel ning Sven Karja sõnul lühenes lavastuse mängimise rotatsioon ehk repertuaaris püsimise aeg eelmise sajandi lõpus tohutult.

"Kui nõukogude ajal võis vähegi edukam lavastus püsida repertuaaris kolm-neli hooaega, üksikud menukid veelgi kauem, siis alates 1990. aastatest kujuneb lavastuse keskmiseks mängupikkuseks poolteist hooaega ning juba paarkümmend mängukorda on täiesti soliidne tulemus," sõnab uurija. Ta lisab, et öeldu kehtib eeskätt repertuaariteatrite ehk püsiva trupiga ja kindla mängukavaga teatrite kohta. Vaba- ja projektiteatrites mängiti üht lavastust tavaliselt veelgi vähem kordi. Kõige lühem eluiga on Karja sõnul kaasaegse tantsu lavastusel, mille kuid kestnud prooviperiood päädib kolme kuni viie etendusega.

Eesti algupärandi langus ja tõus

"Kitsamalt repertuaari päritolu osakaalu kohta võib öelda, et perioodi väga selge dominant on eesti omanäidend, mis pärast kerget varjusurmas olekut 1990. aastate alguses muutus kiiresti elujõudsamaks ja hõivas repertuaaripildis keskse positsiooni – õnneks kuni tänase päevani," kirjeldab Sven Karja.

Muutunud ajad tõid muutusi ka tõlketekstide valikusse. Kui nõukogude ajal jaotus repertuaar kohustuslikus korras kolmeks: algupärandiks, vene ja nõukogude autorite loominguks ja välisdramaturgiaks, siis uue aja kolmikjaotusest leiab algupärandi, ingliskeelse kultuuriruumi lavastused ning siis kõik muud päritolu tekstid. "Vene kultuuriruumist jäävad alles peamiselt klassikud. Kaasaegne Vene näidend, mis oli veel väga oluline 1980. aastate alguses, kaob pea täielikult pildilt," ütleb Karja.

Välismaiste teatritekstide valikut mõjutas uurija sõnul vaadeldud ajavahemikul see, kuivõrd kättesaadavad olid suurte teatrimetropolide nagu Broadway ja West Endi menurid ning kuivõrd sobisid need kokku siinsete lavastajate maitsega. Märgiline on Karja sõnul seegi, et välismaiste lavateoste sissetoomisega õppis Eesti teatrirahvas selgeks, kuidas autoriõigusi korrektselt vormistada.

Välismaist päritolu repertuaari võib uurija sõnul selgelt muuta ka üksainus viljakas ning oma tööle tõsiselt pühendunud tõlkija. "Näiteks selle perioodi skandinaavia dramaturgia suur osakaal on ilmselgelt seotud Ülev Aaloe missioonitundliku tõlketegevusega," ütleb ta.

Kunstiliste otsingute õitseng

Laias laastus ei kadunud Sven Karja sõnul tema uuritud ajal ära ükski nõukogude aja esteetiline suundumus, stiil ega väljenduslaad. Pigem ilmusid need uute tegijate loomingus. "Vahest ainult Jaan Toominga 1970. aastate tipplavastuste suurte metafooride teater ei leidnud päriselt võrdväärset jätku. Kaarel Irdi rahvalik omatekstidel põhinev suund aga küll, näiteks Raivo Trassi Rakveres ja Pärnus tehtud tööde kaudu," tõdeb ta.

Väljakujunenud teatrisuundade kõrvale tekkisid loomulikul moel uued tuuled nagu dokumentaalteater, mitmeliigilavastused, rühmatööd, kaasaegne tants, murdekeelne teater ning multimediaalsed ja kultuuridevahelised projektid, kui nimetada mõnesid. "Väga selgelt on see näha ka muusika- ja tantsuteatri väljal, kus oma koht oli nii klassikalisel kui nüüdisooperil, operetil ja muusikalil, klassikalisel balletil ja kaasaegsel tantsul," toob Karja näite.

Nii on teatriteoreetikutest Luule Epner nimetanud 21. sajandi alguse Eesti teatripilti hübriidseks, Jaak Rähesoo on sama perioodi Eesti teatrit võrrelnud aga kaleidoskoobiga.

Sven Karja kaitses oma väitekirja "Eesti teatrite repertuaar 1986–2006"  filosoofiadoktori kraadi saamiseks teatriteaduse erialal 26. augustil. Karja töötab 1995. aastast Vanemuises dramaturgina.