Tüüpiliselt levib rõugeviiruse sugulane makaakide ja mitmete näriliste, nagu preeriakoerte vahel. Aeg-ajalt hüppab haigustekitaja tiheda kokkupuute või läbiküpsemata liha söömise toel inimestele. Möödunud reedeks oli nakatunud ahvirõugetega ligi 50 riigis kokku üle 4100 inimese. Seejuures ei hõlma statistika väiksema seirevõimekusega Lääne- ja Kesk-Aafrika riike, mille elanikud viirusega nakatunud loomadega sagedamini kokku puutuvad.

Erinevalt enamikest varasematest puhangutest suutsid ahvirõuged sel korral levitada end jõudsalt ka mitmetes arenenud riikides, jõudes isegi Lätti ja Soome. Selle hiljutise edu panti otsinud teadlased leidsid nüüd 15 viiruseproovi analüüsil, et ahvirõugete viirus on muteerunud oodatust kiiremini. Võrreldes aastatel 2018–2019 levinud tüvega tuvastasid nad sellel 46 uut mutatsiooni. Varasemate hinnangute kohaselt muteeruvad DNA-viiruste sekka kuuluvad rõugeviirused 6–12 korda aeglasemalt.

Ühtlasi kinnitas ajakirjas Nature Medicine ilmunud analüüs, et maailmas liikvele läinud viirus kuulub Lääne-Aafrika klaadi. Varasemate puhangute käigus on sellesse kuuluvad viirused tapnud umbes ühe protsendi nakatunutest. Kongo nõo ahvirõugetega nakatunutest on surnud seevastu varasemalt iga kümnes. Samas on arenenud riikide elanikele kättesaadav arstiabi kõrgemal tasemel. Väljaspool Aafrikat pole sel korral surmajuhtumitest teatatud.

Ühtlasi vihjab värske uuring, et puhangu põhjustas viiruse ühekordne ülekandumine loomalt inimesele. Mitmed nüüd leitud mutatsioonid tekkisid ilmselt viiruse kokkupuutel inimeste immuunsüsteemiga. Täpsemalt ensüümidega APOBEC3, mille ülesanne on häirida viiruse DNA-st koopiate valmistamist.

Enamasti on selle tulemusel tekkivad vead piisavalt rängad, et viirus hukkub. Mõnikord jääb aga sellest väheks ja viirusel tekib lihtsalt tavapärasest rohkem mutatsioone. Seejuures pole need viirustele enamikel juhtudel kasulikud. Piltlikult on tegu immuunsüsteemiga võitlemisel tekkivate armidega.

Uuring vihjab, et viiruse evolutsioon kiirenes 2017. aasta paiku. Ühe selgituse järgi ringles see inimesele hüppamise järel Lääne-Aafrikas sellest ajast saadik, põhjustamata seejuures lääneriikides laiemat avalikkuse tähelepanu püüdvaid puhanguid.

Viimane langeb kokku toona Nigeeria arstiteadlaste tehtud tähelepanekutega. Erinevalt varasematest puhangutest levisid ahvirõuged alates 2017. aastast eeskätt linnades ning arstid täheldasid ikka ja jälle suguelunditel paiseid. Teisisõnu võis kahtlustada, et viirus levib seksuaalse kontakti teel.

Samas ei saa autorite sõnul viiruse muteerumismustri põhjal välistada, et nüüd maailmas murettekitav tüvi hüppas vahepeal uuesti loomadest kandjatele. Tekkinud mutatsioonide võimaliku kasulikkuse ja kahjulikkuse määramiseks on vaja teha täiendavaid laborikatseid.

Pikk ajalugu

Esimest korda tuvastati ahvirõuged 1970. aastatel Aafrikas. Nagu rõugeviiruski, põhjustab ahvirõugete nakkus inimesel villilist löövet. Tavaliselt algab see näolt ja levib sealt üle terve keha. Samuti võivad nakkusega kaasneda gripilaadsed sümptomid. Tüüpiliselt ilmnevad nakatunul sümptomid nädal kuni kolm nädalat peale nakkusega kokkupuudet ja haigus kestab umbes kaks nädalat.

Spetsiaalselt ahvirõugete vastu suunatud ravimit väljamõeldud ei ole. Haigusekulgu on tõsisematel juhtudel leevendatud teiste viirusvastaste ravimite ja haiguse läbipõdenud inimestelt võetud antikehadega. Sarnasuse tõttu kaitseb ahvirõugete eest aga tavaline rõugevaktsiin. Seda saab manustada ka juba nakkusega kokku puutunud inimesele, et ära hoida tema haigestumist. Nõnda on kasu ka ringvaktsineerimise strateegiast, mis aitab nakkusahelaid läbi lõigata.

Juuni keskpaigas teatas Maailma Tervisorganisatsioon, et ahvirõugete näol pole enam tegu ainult kohaliku, vaid Aafrika riike puudutava probleemiga. Nõnda peaks tegelema sellega ühiselt terve maailm. Laupäeval otsustas organisatsioon, et puhang ei nõua siiski rahvusvahelise hädaolukorra väljakuulutamist.