Aus vastus on, et hobiotsimisest tõuseb nii kasu kui ka kahju. Eestis on hobiotsimiseks vajalik otsinguvahendi luba, mida saab taotleda pärast spetsiaalse koolituse läbimist. Kõigil loaomanikel on teatud vastutus ja kohustus riigi ees, näiteks tuleb esitada otsinguteavitus ja otsinguaruanne.

Maastikul metallidetektoriga otsides on vaja teada, kus võib seda teha. Näiteks on see keelatud mälestisel ning selle kaitsevööndis. Samuti on vaja teada, millisel juhul tuleb otsingud katkestada ja oma avastusest viivitamatult muinsuskaitseametit teavitada. Muu hulgas kehtib nn kolme leiu reegel – üle kolme leiu ei tohi muistiselt üles korjata.

Hobiotsijate panus

Kui süsteem toimiks sellisena, nagu see on mõeldud, siis võikski keskenduda positiivsele. Tänu hobiotsijate avastustele on muutunud mitmed teadmised meie minevikust. Võtame näiteks paari aasta taguse avastuse Lasnamäelt. Sealt leitud vasest talb nihutas meie arusaama metallesemete kasutamisest Eesti aladel pronksiajast koguni kiviaega.

Laiemalt võibki öelda, et meie teadmised on kasvanud esmalt leidude vaates: lisandunud on tuhandeid arheoloogilisi leide, nende hulgas mitmed seni teadmata esemetüübid ja leidude variatsioonid.

Teisalt on meil palju informatsiooni uute leiupaikade, näiteks kalmete ja asulate kohta, mis võimaldab analüüsida minevikuühiskondi värske nurga alt. Nende tahkudega tegelen igapäevaselt oma teadustöös, MetDect projektis, mille raames uurin asulakohade levikumustrite muutumist, proovin kindlaks teha kohalike ehteseppade tööpiirkondi ja kaardistada arenguid visuaalses kultuuris.

Taastumatu ressurss

Samas tuleb meeles pidada, et arheoloogia on taastumatu ressurss, mis säilib kõige paremini puutumata maapõues. Sellest tulevalt on meil mitu probleemset kohta, mis on seotud detektorismiga. Kahjuks on pigem tavapärane see, et hobiotsijad ületavad oma volitusi ja kaevavad ülesse liiga palju leide, mis võib leiupaiku (leiukonteksti) tõsiselt kahjustada või koguni hävitada.

Arheoloogilised leiud on aga palju laiema fookusega, kui lihtsalt ilusate esemete kogumine, aga detektorismil on paljuski küljes aardejahi maine. Leidude väljakaevamisel on arheoloogide jaoks oluline mõista leiukontekstist ehk kus ja kuidas leidud maa sees asuvad, millistes pinnasekihtides nad on ning kuidas esemed asetsevad üksteise ja ümbritseva keskkonna suhtes. Selle info põhjal võib muutuda arusaam konkreetse leiupaiga olulisusest ning tähendusest.

Teine suur probleem on seotud uute muististe kaitse alla võtmisega, mis on Eestis väga ajamahukas ja keeruline administratiivne protsess. Selle tulemusena on sadu detektoristide avastatud uusi leiupaiku kaitsmata. Igal aastal lisanduvad neile kümned uued leiukohad üle terve Eesti. Nii mitmedki sellised paigad, nt viikingiaegsed kalmed, taasavastatakse mõne teise hobiotsija poolt. Selline praktika, eriti kui leidjaid on juba mitu ja leiukohtade taasavastamine toimub pika aja jooksul, lõhub leiukonteksti.

Kokkuvõtteks, kui lähiajal ei muutu uute muististe kaitse alla võtmine kiiremaks ja hobiotsimisel on domineeriv aardejahi kuvand, siis tuleb meil tunda üha suuremat muret oma minevikupärandi säilimise pärast.