Paljude koolis õpetatavate ainete algupärand ulatub suurte Euroopa mõtlejateni – Vana-Kreeka kuni kahekümnenda sajandi filosoofideni. Ilmselt on tuttavad nimed nagu Plato, Aristoteles, Hegel, Marx, Nietzsche, Weber ja Wittgenstein. Mis on neil ühist?

Kõik nimetatud on eurooplased ja valged mehed, kes elasid imperialistlikes ühiskondades. Seetõttu on nende tööd olnud vaid ühte tooni ja need on loodud kolonisaatorite vaatepunktist. Suur osa "suurte" õpetlaste mõttemustritest tuleneb nende positsioonist ühiskonnas ja ka sellest, et see ühiskond pidas ennast teistest ülemuslikumaks. Mõlemad asjaolud, eriti aga viimane, on olnud määravad dekoloniseerimisliikumise kontekstis.

Koloniaalne vaateviis ei mõjuta ainult Euroopa koole, vaid on viimase 500 aasta jooksul levinud koos eurooplaste koloniseerimiskampaaniatega kõigisse maailma nurkadesse. See valge eurooplasest mehe, tihtilugu ka rassistlik vaatepunkt on saanud domineeriva positsiooni kõikides sotsiaalteadustes. See on asendanud põlisrahvaste teadmised ja jätnud vähe ruumi naiste, läänest mitte pärit ja teiste marginaalrühmade nägemusele. Lääne teadmised ja lähenemisviisid on kehtestanud end universaalse ja üldiselt kehtivana.

Miks on sellest rääkimine nii oluline? Küsimus ei ole ainult õigluses ja võrdsuses, kuigi ka need on väga olulised. Me näeme, et paljude maailma olulisemate probleemide juured ulatuvad välja koloniaalsest lähenemisest tingitud mõtteviisideni, mis jagavad inimesed erineva väärtusega rühmadesse. Isegi kui me teadlikult nii ei mõtle, on see jäänud meie identiteedi alateadlikuks osaks.

Kõige aktuaalsem näide on käimasolev sõda Ukrainas. Oleme kuulnud püüdest Vene impeeriumi või Nõukogude Liitu taasluua, mida saab pidada Venemaa agressiooni üheks peamiseks ajendiks.

Vähem on tähelepanu pööratud aga vene rahva kolonialistlikule identiteedile. Venemaa loodi algusest peale imperialistlikke tegevuste kaudu, mis olid nähtavad ka nõukogude ajal. See sajandivanuse suurriigi loodud inimeste identiteeti kujundav tegur seletab ühe tsivilisatsiooni enesemõistmist, mis omistab slaavi venelastele üleolekutunde teiste rahvusrühmade ja Ukraina rahva osas.

Usun, et siit leiame vastuse Ukraina pinnal toime pandud kohutavatele kuritegudele, aga ka vene inimeste vastuvõtlikkusele ja kalduvusele propagandat tarbida.

Ka lääne identiteet on mõjutatud selle koloniaalajaloost. Meenub uudistekanali CBS reporter, kes väitis, kuidas on raske ette kujutada, et sõda toimub sellises "suhteliselt tsiviliseeritud" riigis nagu Ukraina. See näitab üheaegselt nii üleolekutunnet Ukraina suhtes kui ka eristab seda ka "veel vähem tsiviliseeritud" riikidest. On ilmne, et sarnaselt mõtlevad paljud eurooplased.

Mitmed teisedki probleemid on selgelt juurdunud ajaloolise kolonialismi ja tänapäevastes kolonialistlikes tavades. Võiksime siinkohal vaadelda näiteks ülemaailmset ebavõrdsust, kuid ilmselt kõige olulisem on kliimakriisi. Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC), kliimamuutuste uuringute kõrgeim asutus, teatas äsja oma värskest aruandest. Seal tuuakse selgelt esile kolonialismi mõju ökosüsteemile ja ka inimeste haavatavus muutuva kliima suhtes.

Aruandes kirjeldatakse, et kliimakriis "tuleneb planeedi, rahvaste ja kultuuride ärakasutamisest ja degradeerumisest, mis on kolonialismi aluspõhimõtted". Peame tunnistama ülemäärase tarbimise ajaloolisi mustreid, et vältida nende tavade jätkamist ja leida sobivaid lahendusi. See on eriti oluline, kuna näeme, et lääne lähenemisviisid kriisi lahendamiseks on olnud ebatõhusad. Seetõttu avastame end otsimas teadmisi, mis on kolonialistlike praktikate tõttu alla surutud ja eemale tõrjutud.

Hariduse dekoloniseerimine nõuab meilt teadmiste, millel meie erialad ja teooriad põhinevad, kriitilist hindamist. Tuleb märkida, et see vähendab küll meie teadmiste ja nende päritolu väärtust, kuid peame siiski kriitiliselt hindama oma ja koolis õpetatavate ainete ajalugu ning looma edaspidi mitmeid eri vaatepunkte kaasavad õppekavad.

Loodetavasti viib see sujuvalt ühiskonna dekoloniseerimiseni. See ühiskond saab olema õiglane ning suudab tänapäevaste probleemidega toime tulla ja mitmeid sarnaseid raskusi edaspidi vältida.