Eesti teadlased vaatasid rahvusvahelisi uuringuid, mis annavad andmeid Balti riikide elanike hoiakute kohta aastatel 1990–2018, et teada saada, kuivõrd suur on eri riikide inimeste üldistatud sotsiaalne usaldus. Üldistatud sotsiaalne usaldus väljendab usaldust võõraste inimeste suhtes. Näiteks eeldust, et inimesed, kellega juhuslikult kokku puutume, ei ürita meid petta ega soovi meile halba.

Eesti ja Leedu üldistatud sotsiaalse usalduse tase on viimastel aastakümnetel teinud läbi rahvusvahelisel tasandil enneolematu muutuse. Pole just tavaline, et tase liigub stabiilselt vaid ülespoole. Lätis on aga sama näitaja püsinud ühesugune, olles sealjuures püsivalt madalam võrreldes teiste Balti riikidega.

Üldistatud usaldus suureneb siis, kui inimesed kogevad igapäevaelus olukordi, mis usaldust kasvatavad. Seega on see justkui õpitav oskus. Nii tekitavad riikide kodanikes olulisel määral üldistatud usaldust läbipaistvad ja usaldusväärsed riigisüsteemi osad, näiteks õigussüsteem või politsei, aga ka valitsuse hea toimimine.

Kui inimesed näevad, et riigiametnikud pole korrumpeerunud ja kohtlevad kõiki võrdselt, tekitab see riigi kodanikes automaatselt usaldust ning heatahtlikkuse eeldamist ka võõraste inimeste vastu. See viitab, et Eestis ning vähemal määral ka Leedus võib kehtida põhimõte, kuidas usaldusväärne riigisüsteem ja õiglane riigijuhtimine aitavad suurendada ühiskonnas üldistatud sotsiaalse usalduse taset.

Suured erinevused Balti riikides

Balti riigid on erakordne näide sellest, kuidas kiired ühiskondlikud, poliitilised ja majanduslikud muutused võivad muuta ka üldistatud sotsiaalse usalduse taset. Mitmed varasemad laiapõhjalised uuringud on näidanud, et üldistatud usalduse tase ei tee üldiselt ajas läbi suuri muutusi. Eesti ja Leedu on selle osas aga selged erandid. Eriti arvestades, et endiste idabloki riikide sotsiaalse usalduse taset peetakse üldiselt madalamaks kui stabiilsete lääneriikide oma.

Kuigi Leedu üldistatud usalduse tase jääb Eesti omast veidi allapoole, on erakordne, et niivõrd noored riigid on vaid mõnekümne aastaga jõudnud üldistatud usalduses tasemele, mis on omane vanadele ja stabiilsetele demokraatlikele riikidele.

Miks siis on Lätis sotsiaalse usalduse tase oluliselt madalam ning ajas samaks jäänud? Kuigi Eestis ja Leedus on üldistatud usaldus peale 1990. aastate esimest poolt selgelt tõusnud, vastab Läti üldisele idabloki riigi profiilile. Selle kohaselt on nendes riikides üldistatud usalduse tase pigem madal ja tekib vaevaliselt riikides, kus selle tase varem kõrge pole olnud. Seetõttu tuleks hoopis vaadata, miks on Eestis ja Leedus inimeste sotsiaalne usaldus märgatavalt tõusnud.

Tulevikku vaadates tuleb aga silmas pidada, et ka Eestis ja Leedus on üldistatud usalduse tase viimastel aastatel veidi langenud. Seega saame jälgida, kas nendes riikides saavutatud erakordselt kõrge üldistatud usalduse tase peab vastu ka ühiskonnas toimuvate majanduslike ja poliitiliste muutuste proovikivile.

Mai Beilmanni, Laur Lilleoja ja Anu Realo artikliga on võimalik tutvuda raamatusarjas Societies and Political Orders in Transition.