Sõjapõgenike kogemust iseloomustab kolmekordne trauma. Kõigepealt on traumeeriv see, mida inimene koges kodus, kus sõda puhkes. Seejärel võib traumeeriv olla rändeteekond ja sellega seotud raskused ning lõpuks tuleb hakkama saada uues kohas kohanemisega. "Nendest kolmest tulenevad kõik muud probleemid, millega on põgenikel ja nende abistajatel vaja tegeleda," selgitas uurimistöö kaasautor, Tallinna Ülikooli nooremteadur Annela Samuel.

Sõjapõgenikuna ühest kohast teise rändamine on inimese elus murranguline sündmus, mille mõtestamiseks puudub aga laiem kultuuriline raamistik. "Ilma sellise raamistikuta, mis aitaks inimesel oma mõtteid, tundeid ja käitumisi organiseerida, on murranguga kohanemine raskem. Silmas tuleks pidada sedagi, et iga inimese jaoks on see teekond unikaalne. See, mis on ühe inimese jaoks oluline, ei pruugi seda olla teise jaoks," rääkis uurimuse autor, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi psühhosotsiaalse töö dotsent Mariann Märtsin.

Vabatahtlik ja sundränne

Laias laastus võib ränded jaotada sunnitud ja vabatahtlikeks ränneteks. "Vahetusüliõpilasena välismaale minemine ja sõjapõgeniku ränne on ühelt poolt väga erinevad nähtused. Samas on kõikidele rändetüüpidele omane murrangu ja ülemineku muster, mille kaudu harjumuspärane keskkond vahetub uue ja tundmatu vastu," kommenteeris Märtsin.

Sundrände puhul on katkestuse ületamine keerulisem ja vajab rohkem ressursse. "Kohanemise hõlbustamiseks tuleks tähelepanu pöörata ka igapäeva väikestele asjadele, mis aitab põgenikul luua turvatunnet tekitavaid seoseid. Isegi nii väike asi nagu lapsepõlvest tuttav nätsupaber võib aidata võõrasse keskkonda paisatud inimesel end kodusemalt tunda," arutles Samuel.

Samas tuleks sõjapõgenike puhul silmas pidada sedagi, et kodu ei pruugi nende jaoks tähendada üksnes midagi sooja ja positiivset, vaid võib esile kutsuda ka traumaatilisi ja valusaid mälestusi. Lisaks ei pruugi seda enam füüsiliselt olemas olla.

Kahe maailma vahel

Uude kohta jõudes on põgenikud olukorras, kus vanad tähendussüsteemid enam ei tööta ja uusi pole veel loodud. "Et mitte kahe maailma vahele kinni jääda, on oluline harjumuspärase rutiini taastamine, olgu selleks hambapesu või lastele muinasjutu lugemine," märkis Märtsin.

Ta lisas, et koduse maailma kokkuvarisemine annab ühtlasi võimaluse ehitada midagi uut ja teistsugust: "Alguses on küllap palju paluda, et inimene midagi täiesti uut tegema hakkab. Siiski oleks oluline leida võimalusi, kuidas põgenik saaks uues keskkonnas panustada. Usun, et Eesti on siin loovate lahenduste leidmiseks päris hea koht."

Sihtriigis kohanemisel aitavad inimesi nende varasemad teadmised ja oskused. Teatud juhtudel võib olla aga kasulikum, kui ettekujutused asukohariigi suhtes pole liiga selgepiirilised.

Oma magistritöö näitas Samuel, et mitmed pagulasnaised, kes sattusid perega sundrände läbi Eestisse inimkaubitsejate vahendusel, kuid kelle soovitud sihtriik oli teine, on paremini hakkama saanud kui need, kes on selleks pikemalt ette valmistunud, kuid kelle ootused sihtriigi osas ei ole täitunud. "Viimasel juhul võivad inimesed tegelikkusele mittevastavate ettekujutuste vangi jääda, pärssides seeläbi kohanemist ja edasiliikumist," arutles Samuel.

Omaette küsimus on see, kuidas Ukraina sõjapõgenikud tulevad toime asjaoluga, et nad ei saa aidata kodumaale maha jäänud inimesi. "Põgenenud naiste ja laste mehed, vennad ja isad jäid maha selleks, et Venemaa agressioonile vastu seista. Seega tekib küsimus, kuidas põgenikud oma paigalolemist ja abitusetunnet taluda suudavad," rääkis Märtsin.

Kohanemise tõusud ja mõõnad

Segadust võib tekitada ka asjaolu, et põgenikud ei tea, kui kauaks nad kodust eemale peavad jääma. "Paljudel juhtudel muudabki sisseelamise keeruliseks lootus, et õige pea saab kodumaale naasta. See võib tekitada tunde, et polegi mõtet uues kohas kohanemise nimel väga pingutada," lisas Samuel.

On näiteid sellest, et vahetult pärast sihtkohta jõudmist on inimene tegutsemisvõimeline ja tunneb, et võib kohe tööle minna. Mõne aja pärast võib aga inimese enesetunne märkimisväärselt muutuda. "Ränne ja sellega seotud kohanemine on pikaajaline üles-alla kõikumistega protsess, kus siis, kui võib tunduda, et kõik juba nagu sujub, tulevad uued tagasilöögid," rääkis Märtsin.

Pärast esimest sisseelamist võib kuluda hulk aega enne, kui inimene saab aru, et ta ei pruugi enam talle tuttavaid inimesi ja kohti kunagi näha. "See kõik jõuab tegelikult kohale palju hiljem. Seetõttu ei saa eeldada, et kui on leitud majutus- ja töökoht ning lapsed lasteaeda või kooli pandud, on olukord lahendatud. Mingi aja möödudes peaks kindlasti vaatama, kuidas raputusi läbi elanud inimestel tegelikult läheb," sõnas Märtsin.

Pagulasrännet kultuuripsühholoogilisest vaatekohast mõtestav artikkel ilmub kirjastuse Edward Elgar Publishing poolt välja antud käsiraamatus "Handbook on Home and Migration".