Täpne suhtlus on üks inimliigi ainuomaseid võimeid. Jagades omavahel ka kõige väiksemaid tähendusvarjundeid, suudavad inimesed säilitada ja edasi anda põlvkondade kaupa infot teistele inimestele kõikjal maamunal. Seni on jäänud inimeste ülimalt arenenud keelevõime tekkelugu aga teadlastele suuresti mõistatuseks, vahendab ScienceAlert.

Sageli arvatakse, et inimese eellased mühatasid või urisesid üksteise peale ja ajapikku arenes sellest välja keel. Nüüd püüdis rahvusvaheline teadlasrühm katsetega selgust saada, kas varajane inimsuhtlus tõesti oli selline. 

Arvestades, et keele peamine ülesanne on anda inimeste vahel edasi tähendusi, huvitas uurijaid, kas seda aitavad paremini teha käeviiped või sõnatud häälitsused. Nende katses osales kaks 30-liikmelist inimrühma, millest üks koosnes austraallastest ja teine vanuatulastest. 

Katse ise meenutas pantomiimimängu. Nimelt pidid rühmad üritama teineteisele kindlaid tähendusi edasi anda kas žestide või häälitsustega. Uurijad kordasid sama katset kümne nägijast ja kümne pimeda katseisikuga. Neil paluti samuti väljendada tähendusi kas käeviibete või häälitsustega, kuid mitte omavahel, vaid rühmale tudengitele.

Uuringu autori ja Lääne-Austraalia Ülikooli tajuteadlase Nicolas Fay sõnul õnnestus katseisikutel oma mõtet viibetega edukalt edasi anda kaks korda sagedamini kui häälitsustega. Tulemus oli sama nii erineva kultuuritausta kui ka erineva nägemisvõimega uuritavatel. Autorite sõnul kinnitavad nende tulemused keele päritolu teooriat, mille järgi algas inimsuhtlus žestidest.

Katseisikute käeviiped olid omavahel palju sarnasemad kui nende sõnatud häälitsused – see kehtis isegi pimedate katseisikute kohta. Näiteks matkisid kõik uuritavad võtme pööramist, et väljendada sõna lukk. Samas valis igaüks sõna lukk väljendamiseks erineva häälitsuse. Uurijad järeldasid sellest, et žestid annavad tähendusi edasi häälitsustest edukamalt, sest need on universaalsemad.

Siiski, kuna uuringus osales Vanuatu põlisrahvaste esindajaid, kelle teadmised lääne kultuurist olid suhteliselt napid, ilmnesid katses mõned eripärad. Uurijate sõnul väljendasid erineva taustaga inimesed erinevalt näiteks sõna kett: Austraalia päritolu inimesed matkisid millegi raske sikutamist, aga Vanuatu päritolu inimesed millegi ankrulaadse viskamist.

Tööst järeldub, et inimeste keelega seotud tajusüsteemid pole viimase 500 000 aastaga oluliselt muutunud. Oletatavasti arenes just nii ammu aega tagasi välja verbaalne keel. Uurijad märgivad samas, et võib-olla arenesid viiplmine ja sõnaline keel välja samal ajal. Kuna lihtsad asjad, nagu karjumine, võivad samuti olla üsna universaalsed, võisid inimesed alati häälitsusi ja kehakeelt omavahel kombineerida. 

Fay ja kolleegide sõnul on tõendid selle kohta vastukäivad. Osa väikseid uuringuid osutab, et häälitsemine võib pärssida viipesuhtluse edukust. Osade uuringute järgi võisid inimesed esmalt omavahel rohkem žestidega suhelda, sest teised inimahvid suhtlevad omavahel pigem vehkides ja samamoodi suhtlevad ka väikelapsed ja šimpansid. 

Niisiis on võimalik, et enne päris sõnade leiutamist võisid inimeste esivanemad suhelda pigem sõna otseses mõttes kehakeeles.

Uurimus ilmus Kuningliku Seltsi toimetistes.