Järelduseni jõudnud töörühmast leiab ka kõik varasema uuringu taga olnud teadlased. "See on ehe näide, kuidas teaduslik meetod toimima peaks. Sa võid pakkuda välja enda arvates hea idee, kuid kellelgi teisel võib olla teine idee. Seepeale jääbki üle koos maha istuda ja arutada, kuidas saaks neid kõige paremini proovile panna, et välja selgitada, kellel siis lõpuks õigus on," sõnas Abigail Frost, Belgias asuva Leuveni Katoliikliku Ülikooli astrofüüsik ja värske uurimuse esimene autor.

Maast umbes tuhande valgusaasta kaugusel asuv tähesüsteem HR6819 jäi astronoomidele oma erakordselt kiiresti pöörleva tähega silma juba eelmise kümnendi alguses. Kahe aasta eest nentis rühm teadlasi süsteemi moodustava kahe tähe võbelemise põhjal, et süsteemis peab olema ka Päikesest neli korda suurema massiga keha. Eriskummalisena ei kiirgunud sellest nähtavat valgust ega ka röntgenkiiri. Teised võimalused välistades järeldas töörühm, et tegu peab olema musta auguga.

Toonased vaatlused tehti aga võrdlemisi väikese lahutusvõimega teleskoobiga. Peagi pärast esialgse uurimuse ilmumist viitasid mitmed selle suhtes kriitilised olevad astronoomid, et tähtede võbeluse selgitamiseks piisab ka väiksemast massist. Selle eeldusena peaksid tiirlema tähed teineteisest arvatust lähemal. Võbeluse taga oleks sellisel juhul tähtede vampiirlus, kus raskem täht imeb endasse väiksema kaaslase väliskihi moodustavat gaasi.

Küsimusse selguse toomiseks vaatles töörühm nüüd süsteemi Tšiilis asuva Väga Suure Teleskoobi instrumentidega. Üksikasjalikud vaatlused näitasid, et tähti lahutab tõesti väiksem vahemaa. Süsteemis ei jätkuks ruumi isegi väikesele mustale augule.

Sellegipoolest peavad astronoomid süsteemi endiselt põnevaks. "Kahtlustame, et sattusime vaatlema süsteemi vahetult pärast seda, kui üks tähtedest oli teise atmosfääri endasse haaranud. Kuna vahemik on tähtede evolutsiooni mõttes äärmiselt lühike, avab see suurepärase võimaluse uurida, kuidas vampiirlus massiivsete tähtede arengut mõjutab. Sel on potentsiaali lükata need hoopis teisele arenguteele," selgitas Frost. Näiteks võib päädida see gravitatsioonilainete vallandumise või supernoovaplahvatusega.

Lähima musta augu tiitli võib aga nüüd haarata Maast umbes 1500 valgusaasta kaugusel asuv Ükssarvikuna tuntud tähesüsteemis leiduv keha. Tõenäoliselt tiirlevad selles teineteise ümber oma elukaare lõpuni punaseks hiiuks muutunud täht ja Päikesest ligikaudu kolm korda raskem must auk.

Uurimus ilmus ajakirjas Astronomy & Astrophysics.