Astronoomid avastasid esimese seesuguse sähvatuse meist enam kui poole miljardi valgusaasta kaugusel Maalija tähtkujus asuvast galaktikast umbes kuus aastat tagasi.

Alguses arvasid nad, et tegu on supernoovaplahvatusega. Seegi olnuks iseenesest juba päris põnev avastus, kuid kui sähvatused peagi üha korduma hakkasid, sai selgeks, et tegu on millegi muuga. Nagu nüüdseks selgunud, on tegemist teadusele mõnes mõttes veelgi rohkem huvi pakkuva nähtusega kui supernoova.

Anna Payne Hawaii Ülikoolist ja ta kolleegid selgitasid paarikümne sähvatuse põhjaliku analüüsi alusel välja, et väga tõenäoliselt on tegu galaktikakeskme hiiglaslikku musta auku kindlate ajavahemike järel langevast ainest pärit kiirgusega.

Aine on tõenäoliselt pärit tähest, mille must auk on enda gravitatsioonilisse haardesse võtnud ja mis tiirutab nüüd augu ümber just sellisel orbiidil, et igal tiirul satub ta korraks mustale augule nii lähedale, et see napsab temast tüki ainet endasse. Sellest siis ka sähvatuste kordumine võrdsete ajavahemike järel.

Sähvatuste vahe on umbes 114 päeva, seni viimane neist leidis aset 26. detsembril. Vahe aga lüheneb aegamööda, sest täht liigub igal tiirul mustale augule lähemale.

Payne ja ta kaaslased arvutasid välja, et iga kord rebib must auk tähest välja umbes kolme Jupiteri massi jagu ainet.

Kui kaua see sähvatuste jada veel jätkuda võib, ei ole aga teada, sest teadlased ei tea, kui palju tähel veel ainet alles on. Igal juhul kavatsevad teadlased sähvatusi vaadelda nii kaua, kuniks neid jätkub. Nähtus on väga haruldane ja annab võimaluse õppida paremini tundma musta augu füüsikat.

Payne pidas uurimistulemustest ettekande Honolulus Ameerika Astronoomiaühingu konverentsil. Tulemused on avaldatud ka võrguvaramus arXiv ja ilmuvad peagi ka ajakirjas The Astrophysical Journal.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25