Mingisugune ökoloogiline jalajälg on Joonase sõnul kõigil kingitavatel lilledel. "Kui räägime transpordist, siis suuremal või väiksemal määral kõigil lilledel on transport selja taga," osutas ta saates "Terevisioon".

Kuigi lillede keskkonnamõju floristi sõnul mõõdetud pole, on see Joonase sõnul tõenäoliselt kõige suurem roosidel. "Nad on lennanud," märkis ta. "Nende kasvatamiseks on kindlasti kasutatud väga palju keemilisi aineid, et nad oleksid suured, lopsakad, tugevad." Eestis pole roosi tema sõnul praktiliselt võimalik kasvatada, sest siinne külm kliima muudab tootmise hinna konkurentsivõimetult suureks.

Eestis kasvatatud lille tasub Joonase sõnul eelistada suvel turult ostes või enda peenralt noppides. "Kui me tahame talvel väga ökoloogiliselt Eesti lille kasutada, siis peaksime kasutama kuivatatud lilli," sõnas ta. "Sõbrapäevaks võiks siis igaüks välja otsida suvel peenra pealt korjatud ning kuivatatud kõrred ja õied – äkki see oleks kõige ökoloogilisem."

Eesti inimesed ostavad lõikelilli aastas kõige rohkem naistepäevaks, samuti ka sõbra- ja emadepäevaks. "Ette kasvatatud tulpi lõikelillena Eestis tarbitakse kusagil kümme miljonit. Nendest kolm miljonit on Eestis kasvatatud lõiketulbid," võrdles florist.

Eestis kasvatatud tulbi jalajälg on tema sõnul suurem, kui esmapilgul võib näida, sest tulbisibulad saabuvad meile Hollandist. Seal on sibulat enne transporti ka väetatud. Eestis kohtab Joonase sõnul erineva lähenemisega kasvatajaid: mõni kasvatab tulpi vee peal, mõni mulla substraadil. "Ikkagi pärast seda me lõikame ilusa tulbi ära ja sibula viskame minema, sest seda ei saa uuesti kasvatada," ütles ta.

Viimasel ajal on Inno Joonase sõnul muutunud väga populaarseks kuivatatud roosid karpide sees. Pealtnäha on tegu säästlikuma kinkelillega, mille potti saab aasta aega laua peal hoida. "Tegelikult imetakse seal õie töötlemiseks sisse värvid, lisaks keemilised aineid, mis ta ära kuivatavad ja õigesse vormi jätavad," tõi florist välja.

Potilillede jalajälg sõltub Joonase sõnul liigist. Näiteks hüatsint ja nartsiss vajavad pidevalt vett. Amarüllus on tema sõnul aga põnevam, sest selle sibul ei vaja üldse vett ja läheb õitsema. "Jällegi me peame teadma, et seal on sees toitained, mis ilusa suure õie toovad," ütles ta.