Kalmistule kunstlillede viimine eriti Eesti komme ei ole, ent teistes riikides kohtab seda suhteliselt palju. Ka meie vene rahvusest inimeste haudadel võib kunstlilli näha.

Tegelikult on tänapäeva kunstlille-tööstus jõudnud sellisele tasemele, et tihti ei tee vahet, kas on päris- või kunstlill. Mul endal on ka kodus ilusad kunstlilled vaasis – väga dekoratiivsed. Kalmistulgi on pahatihti kunstlilled ilusamad, kui klaaspurgis ära närtsinud pärislilled.

Seega on mul selles osas kahetised tunded. Minu lähedaste haudadel on püsililledena tavalilled, ent lõikelilli ma sinna ei vii, sest nad närbuvad ruttu ja siis see pilt on pigem nukker kui ilus.

Kuna kalmistul tekib suhteliselt palju plastprügi, näiteks küünlatopside näol, võiks seal olla eraldi konteiner plastile, kuhu ka kunstlilled saaks ära visata, kui nende elukaar on lõppenud. Ilmselt on praegugi eraldi konteinerid biojäätmetele ja muule prügile, ent kuidas seda muud prügi edasi sorteeritakse, ei oska täpsemalt öelda.

Siis võib kunstlilled ja plastist küünlatopsid suunata kas taaskasutusse või kõrgel temperatuuril põletamisele spetsiaalsetesse prügipõletusahjudesse (Eestis olemas), kus plasti talletatud energia toasoojana inimesele tagasi tuleb.

Sedasama peaks kindlasti tegema ka ühekordsete maskidega, mida praegu kanname. Hiljuti jäi kõrva, et eelmsel aastal toodeti Hiinas iga maakera elaniku kohta 40 ühekordset maski, Hiina inimeste maskid pealekauba.

Seega – kõik plast kas taaskasutusse või põletusahju! See on minu arvamus. Olen sellest aspektist kirjutanud ka oma hiljutises Novaatori jutus.