"Keskaegne linn sõltus sotsiaalsetest suhetest. Ühte või teise rühmitusse kuulumata ei olnud võimalik ellu jääda," rääkis uurimuse autor, Greifswaldi Ülikooli järeldoktor ja uurimistöö ajal Tallinna Ülikooli juures töötanud Gustavs Strenga.

Konkreetsemalt keskendus ajaloolane kahele 15. sajandi Riias tegutsenud transporditööliste rühmitusele – õllekandjate ja porteri gildile. Esimene keskendus vedelike, teine tahkete objektide transpordile. Strenga sõnul kuulus mõlemasse gildi kuulus ligikaudu 100–200 liiget: "Kuigi see ei tundu väga palju, siis arvestades keskaegse Riia linnaelanike arvu, mis oli umbes 6000–8000 inimest, oli need grupid üpris soliidse suurusega." 

Uurija lisas, et sellised vennaskonnad olid tavapärased kõikides Hansa Liidu linnades, sealhulgas Tallinnas. Viimases tegutsenud ühe transporditööliste vennaskonna kohta napib aga allikmaterjali.

Vennaskondade kirju koosseis

"See töö nõudis päris palju toorest jõudu, sest teatavasti polnud tollal autosid ega muud meile harjumuspärast tehnikat. Arheoloogilised väljakaevamised on Riiast leidnud selliste luumurdudega inimjäänuseid, mis osutavad just nimelt raskete asjade tassimisele," rääkis Strenga.

Tööliste vennaskondade liikmed olid erineva etnilise, sotsiaalse ja soolise taustaga, kellest ainult osa tegeles asjade tõstmise ja liigutamisega. "Lisaks transporditöölistele olid neis ka teiste elukutsete esindajaid, näiteks linnaesindajad ja kaupmehed, kellega töölised kokku puutusid. Kuna ühtlasi oli tegemist religioossete rühmitustega, siis kuulusid vennaskonda ka liturgiliste rituaalide läbiviijad," kommenteeris Strenga. 

Pärast 16. sajandil toimunud luterlikku reformatsiooni hakkasid transporditööliste vennaskonnad koosnema üksnes oma eriala professionaalidest.

Surnud liikmete mälestamine

Transporditöötajate omavahelist ühtekuuluvustunnet aitas kujundada ühiselt veedetud tööväline aeg ehk erinevad sotsiaalsed ja religioossed tegevused. Viimaseid aitasid omakorda korraldada liikmete tehtud annetused. Vaesemad liikmed, näiteks kudujad ja käsitöölised panustasid omatehtud esemetega. Rikkamad annetasid ka raamatuid, hõbenõusid ja raha. 

Vennaskondade enesetunnetuse jaoks mängis iseäranis olulist rolli surnud liikmete mälestamine. "Seda tehti läbi liturgiliste riituste ja missade, milleks aga oli vaja raha, et maksta preestrile või ehitada altar ja kabel. Palvetamine ja surnute mälestamine oli lisaks ühissöömingutele oluline viis, kuidas luua ühtekuuluvustunnet," kommenteeris Strenga. 

Seejuures ei olnud ühised joomingud ja söömingud religioossetest praktikatest rangelt lahus, vaid moodustasid ühise terviku.

"Annetusi tegema motiveeris arusaamine, et surnud gildiliikmete eest palvetamine vähendab surnute kannatusi teispoolsuses. Sellega kaasnes lootus, et pärast annetaja enda surma palvetavad teised liikmed ka tema eest," lisas Strenga.

Mõlemad Riias tegutsenud transporditööliste ühendused ostsid endale 15. sajandi keskpaigas omaette ruumid, enne seda olid nad sotsiaalseid ja religioosseid tegevusi teinud rendipindadel.

Töökollektiivides ühise hingamise leidmine on jätkuvalt oluline ka tänapäeval, kuigi erinevalt keskajast ei looda seda enam religioossete praktikate abil. "Me tahame oma erialal olla professionaalid, kuid väga oluline on ka, kuidas me saame oma kolleege usaldada ja kuidas luua omavahelisi sildu. Kollektiivi sisemine kokkukuuluvus mängib iseäranis suurt rolli siis, kui tekivad konfliktid ja probleemid," arutles Strenga. 

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Medieval History.