Sead südamekirurgias pole midagi uut. Juba 1970-ndate lõpus hakati inimesele tegema südameklapi proteese sea aordiklappidest. Eestiski saab sellise sea- või veisesüdame osadest tehtud südameklapi endale umbes 400 inimest aastas.

Neid klappe pea iga päev käsitlev südamekirurg Arno Ruusalepp ütleb, et proteesi inimese sisse õmblemisest tunduvalt keerulisem on selle valmistamine. Ühe väikse proteesi jaoks kulub nimelt üheksa kuni 11 siga.

"Et saada kokku kvaliteetne protees, mida kõlbaks inimese sisse panna, siis seal tõesti praagitakse välja väga palju materjali. Kui kõike kokku lugema hakata, siis võibki olla, et ühe proteesi jaoks kulub üheksa või rohkem siga," ütles Ruusalepp.

"Käsitööna õmmeldakse karkassi peale kokku, ise olen seal tehases käinud Brasiilias, noored tütarlapsed istuvad seal sadade kaupa ja õmblevad neid kokku. Seda ma ei tea, mis sellest ülejäänud seast saab, mis sealt aordiklapi ümbert üle jääb. Küllap ta mingis etapis ära süüakse, vorsti või šnitsli näol," lisas Ruusalepp.

Südameklappidest hoopis teine maailm on aga kogu organi siirdamine loomalt inimesele. Lahanguruumis sea südant inimese südame preparaadiga võrreldes selgub, et pealtnäha tuksub meil sees samasugune süda nagu sigadel.

Tartu Ülikooli anatoomia vanemassistent Hannes Tomusk ütles, et anatoomilise ehituse poolest on sea süda praktiliselt sama mis inimese oma.

"Aga biokeemiliselt on erinevused, see oli väga pikka aega probleem. Nüüd siis tuleb välja, et geneetikud on üles leidnud need molekulid, mille vastu immuunsüsteem hakkab võitlema. Kui need maha vaigistada, siis võib loota, et immuunsüsteem jätab rahule selle organi," lausus Tomusk.

Nädal tagasi Ameerikas 47-aastasele mehele siiratud seasüdame puhul loodetaksegi, et tänu sea geenide muundamisele ei hakka inimese organism uut südant tõrjuma.

Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ütles, et tegemist on selge edasiminekuga. "Kindlasti see on edasiminek, aga kindlasti me ei tohi ära unustada seda, et see ei ole loom, keda saame võtta lihtsalt loomakasvatusest, vaid tegemist on ikkagi geneetiliselt muundatud isendiga, kelle geenid on viidud sellisesse seisu, et äratõugete risk oleks minimaalne, et nakkushaiguste risk oleks minimaalne. See tegelikult on hästi kallis ja hästi palju edasist tööd nõudev ravimeetod," rääkis Pall.

Tehtud riskantses siirdes on Arno Ruusalepa sõnul ka eetilisi konflikte.
"Üks on patsiendipoolne. See, mis toimus, ei mahu klassikalise uurimistöö või teaduse alla, see on ikkagi teadliku riski võtmine. Kas meil on eetiline seda pakkuda arstide poolt, kui keegi ei tea, mis saab? Teiselt poolt kõik loomakaitseorganisatsioonid on ilmselt tagajalgadel, et kuidas on see võimalik, et me võtame looma ja modifitseerime tema geneetikat selleks, et me saaks teda kasutada endale varuosadeks," lausus Ruusalepp.

Kuigi seasüdame siirdamine vajab palju edasist uurimist, on see siiski vajalik samm leidmaks leevendust doonororganite puudusele. Eestlastest on praegu südamesiirde ootenimekirjas viis haiget, neist üks on oodanud südant juba kolm aastat. Seni on Helsingis uue südame saanud 14 eesti inimest.

"Fakt on see, et südamepuudulikkuses inimesi, kes vajaksid suurt invasiivset ravi, on maailmas väga palju ja kaasaegne meditsiinisüsteem ei jõua seda vajadust ära rahuldada. Midagi on juurde vaja ja nüüd on avatud uus võimalik peatükk," ütles veel Ruusalepp.

Mõne elundi ootel on Eestis praegu 73 patsienti. Neist suur osa ehk 43 inimest ootab neeru, lisaks ootab veel kümme inimest neeru koos mõne teise elundiga. Teiste organite vajajaid on mitu korda vähem. Määravaks kogu protsessis on elundi sobivus patsiendile, nii võib juhtuda, et klappiv organ leitakse päevadega, aga see võib võtta ka kuid või aastaid.

Eelmisel aastal tehti Eestis 54 elundisiirdamist. Neist samuti oli suurem osa neerusiirdamised ehk 48, nendest üks patsient sai nii uue neeru kui ka pankrease. Neli inimest sai uue maksa ja kaks uued kopsud. Kõik need operatsioonid tehti Tartus. Südamesiirdamisi tehakse Eesti inimestele Helsingis, eelmisel aastal paraku ei õnnestunud teha ühtegi sellist operatsiooni. Elundisiirdamiste hulgale on oma jälje jätnud koroonaviirus, elundite kiiret transporti piirab lennuliikluse kokkutõmbamine ja Tartu lennujaama piiratud tööaeg.