"Selleks, et ajaloolistest arengutest aru saada, on tark vaadata, mis kliimatingimused toona üldse valitsesid. Kas enne mingi revolutsiooni või mässu toimumist olid olnud põuad? Kas rahval oli üldse kõht täis või mitte?" ütleb Tallinna Ülikooli Baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professor Ulrike Plath. 

Kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent Kaarel Vanamöldri sõnul väärib kliimaajalugu käsitlemist kahel põhjusel. "Ühest küljest see aitab meid meie praeguses ajas, kui tunneme huvi selle vastu, mis on varasemalt olnud," ütleb ta. Teisest küljest jäetakse kliima tema sõnul aga pahatihti ajaloost rääkides tähelepanuta.

Plathi ja Vanamöldri uurimisrühma valduses on alates tänavusest juulist Andres Tarandi ja tema abiliste kogutud Eesti kliimaajaloo andmebaasi digiteeritud andmed. "Oleme nüüd faasis, kus mõtleme, mis saab edasi," tõdeb Plath. 

Praegu kulub rühma tööaeg paljuski Eesti materjali kohendamisele, et see vastaks Berni ülikooli suure Euroopa kliimaandmebaasi süsteemile. Plathi sõnul seisab uurijate ees valik, kas teha andmed korda ja anda üle, või esmalt Eestis nende põhjal ka mõned uurimused avaldada. Kohapealne uurimine eeldaks, et Eestis tekiks noortest uurijatest uus ja tegus kliimaajaloo töörühm.

Ka sadamadokument võib olla kõnekas

Hariduselt geograaf Andres Tarand alustas Eesti ajalooliste kliimaandmete kogumist 1970. aastatel. Võttes eeskujuks Prantsuse agraarajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie ja tolle 1967. aastal ilmunud teose "Kliima ajalugu alates aastast tuhat", ühendas ta omavahel väga erinevatest ajalooallikatest pärit materjali. Siin tuleb toonitada, et Tarand seda kõike üksi ei teinud, vaid tema taga oli kogu aeg uurimisrühm," täpsustab Ulrike Plath.

"Nad ei vaadanud ainult, kas näiteks mõni kroonik oli kirjutanud, et "sel aastal oli kangesti külm" või midagi muud sellist, vaid võtsidki kasutusele hoopis teistsugused allikarühmad," sõnab Kaarel Vanamölder. Näiteks vaatles Tarand koos abilistega sadamatega seotud materjale, milles kajastusid muu hulgas jää tulek ja minek. Samuti uudistas ta varajasi ilmavaatlusi ning omaaegsete äriühingute materjale meresõidu kohta. "Seal võis leiduda informatsiooni, millised on ilmaolud olnud ja kus on toimunud õnnetused laevadega," põhjendab dotsent. 

Omaaegsete asjaajamisdokumentide kõrval vaatas Tarand ka tuntud allikaid, nagu Hupeli teoseid ja muud 18. sajandi kirjavara. Ühtlasi hoidis ta silma peal toonasel ajakirjandusel, eriti 19. sajandi eestikeelsel perioodikal. "Need allikad justkui täiendavad teineteist. Kui üks allikarida lõpeb ära ja sealt enam mingit infot ei tule, siis võib-olla teisest kohast läheb midagi edasi," arutleb Vanamölder.

1970. aastad olid digihumanitaaria mõttes eelajalooline aeg, mis aga ei tähendanud, et andmebaase poleks koostada saanud. "Siis olid teabe salvestamiseks ja töötlemiseks omad vahendid," seletab Vanamölder. "Need põhinesid peaasjalikult papist perfodel, millel olid plastist reiterid küljes. Nende abil oli võimalik teha süstematiseeritud otsingut." Hiljem, 2000. aastatel viidi kogu Tarandi materjal digikujule.

Plathi ja Vanamöldri uurimisrühma üks eesmärk ongi nende sõnul näidata, et tänapäeval teaduses tavaliseks saanud andmebaasid pole tegelikult digitaalse aja leiutis. "Me ei näe täiesti uut maailma, vaid selliseid andmebaase on loodud juba ammu enne meid," osutab Vanamölder. Enamikku Eesti füüsilisel kujul kujunema hakanud andmebaase ei viidud lihtsalt kunagi digikujule.

Kuidas kodeerida kliimat?

Nüüd, kus Tarandi kogu on Ulrike Plathi, Kaarel Vanamöldri ja kaasuurijate käes, tegelebki uurimisrühm kliimakodeerimisega. "Peame allikateksti ehk täiesti tavalise teksti tegema võrreldavaks Euroopa teiste andmetega, et seda saaks lisada suuremasse Berni andmebaasi," kirjeldab Plath. 

"Kui allikas öeldakse näiteks, et "oli suurem torm, tuul puhus idakaarest, laev läks põhja Kura poolsaare juures, Irbenes", siis see kõik on andmebaasis koodiliselt väljendatud," toob Vanamölder näite.

Berni andmebaasis ootab andmeid ees nimelt neljaastmelisel koodil põhinev süsteem. "Selles on võimalik suhteliselt täpselt väljendada või tõlkida mingisugust nähtust nii, et see ka pärast numbriteks muutmist enam-vähem täpselt vastab loetud tekstile," ütleb Vanamölder. Standardne väljendusviis loob tema sõnul eelduse, et maailma eri nurkade andmebaaside sisu saaks omavahel võrrelda.

Eesti andmebaasis kohtab Vanamöldri sõnul aga väga eriilmelisi allikaid. "Selles mõttes on see töö vahva, et siin näeb hästi palju pisikesi lugusid," märgib ta. Artiklis peatusid uurijad pikemalt 1872. aasta maitormil, mis tõi Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis kaasa suuri purustusi. Tormi kohta leidus palju allikaid, sest tegu oli väga tavapäratu sündmusega, mida peeti ülestähenduse vääriliseks.

Huvi tavapäratu vastu paistis Vanamöldri sõnul silma ka ülejäänud allikatekstides. "Üks väga vahva lugu, mida lugesime, oli põhimõtteliselt "Liivimaa Harry Potter"," meenutab ta. "See rääkis, kuidas keravälk tungis ühte talutarre, tappis seal vanemad ja jättis lapsele lauba peale välgukujulise armi." Berni süsteemi kantuna lähevad lugude üksikasjad kaduma ja "Liivimaa Harry Potteri" näitest jäävad alles vaid märksõnad nagu keravälk ja ohvrid.

Plathi sõnul peitub siin uurimisrühma suurim väljakutse seni: kuidas lugude ja kvalitatiivsete andmetega tegutsema harjunud uurijatena hüpata hoopis kvantitatiivsesse koodide ja andmete maailma. "Nüüd on meil umbes 3000 tormi andmed, aga kus on siin narratiiv? See on spagaat, mida me kogu aeg peame tegema," märgib ta.

Teema on popp, aga nõudlik

Mistahes andmebaasi elujõulisuse tagab Ulrike Plathi sõnul uuendamine. Selleks peab leiduma inimesi, kes andmeid pidevalt ühest süsteemist teise tõstavad, mis tähendab paljuski käsitsi nokitsemist ja andmete liigutamist. "Iga liigutusega, mida suurem andmebaas on, võivad vead sisse tulla. See võib viia sinna, et osa materjale kaob lihtsalt igaveseks ära," kirjeldab Plath.

Andres Tarandi kliimaandmebaasi digistamisel on tema sõnul suurima tõenäosusega samuti osa töösamme kaotsi läinud, mida uurijatel nüüd enne Berni saatmist taastada tuleb. "Ennekõike peame mõtlema, mida me ise tahame. Mis on järgmised uurimisküsimused, mida ise esitame materjalile?" arutleb Plath. Teisiõnu lasub mis tahes materjali valdajatel tema sõnul alati teatud vastutus.

Ideaalis vajaks Tarandi materjal ja kliimajalugu kui uurimissuund Eestis Plathi sõnul noori tegusaid uurijaid. "Uus põlvkond saab juba aru, et tegelikult kliimaajalugu on iseenesest vajalik teadusharu. Seda enam noortele ei pea maha müüma," muigab ta.

Kuigi teema on juba liiga populaarne, et unarusse jääda, on küsimus uue põlvkonna uurijate oskustes. "Oleks vaja noori, kes tõesti oskavad erinevaid allikaid lugeda. Saksa keelt ja head digioskust on vaja. Lisaks on vaja teha töörühm ja leida hästi palju aega," loetleb ta. Asjahuvilised noored võiksid tema sõnul osata ka võtta loodusest erinevaid proove ja teada üht-teist ka klimatoloogiast.

"Meil Eestis on kliimaajaloo õppimiseks nii ja naa võimalused," seletab ta veel. "Hea koostöö klimatoloogia ja ajaloo vahel õppes pole meil kuigi pika traditsiooniga. Püüame seda praegu tekitada, aga maailmas on loomulikult keskused, kus seda saab palju paremini õppida." Ehkki toimiva uue ulja uurimisrühma ülesehitamisel on nii Plathi kui ka Kaarel Vanamöldri sõnul veel palju teha, näitas ka uue artikli autorkond, et üksikud huvilised noored on juba leitud. "Need kaks noort on minu arust juba teel kliimaajaloolaseks saamise poole ja loodame, et leiame neid veel juurde," sõnab Plath.

Ulrike Plath, Kaarel Vanamölder ja kaasautorid kirjutavad oma tööst ajakirjas Keel ja Kirjandus.