Kui tahame haigusi iga hinna eest eemal hoida, siis võib juhtuda, et läheme teise äärmusse. Just nii on läinud antibiootikumidega, mis kunagi aitasid meil väga paljudest haigusetekitajatest üle olla.

Liiga innuka ja kergekäelise kasutamise tõttu on nende mõju vähenenud ja pead on tõstnud antibiootikumiresistentsus. See tähendab, et on olemas terve rida baktereid, kelle jaoks antibiootikumid on nagu hane selga vesi.

Lihtsalt tavaline ja erakordne evolutsioon

Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete professor Tanel Tensoni sõnul on tegemist lihtsalt evolutsiooniga ning mida rohkem antibiootikume kasutada, seda enam resistentseid ehk tundetuid baktereid tekib.

"Kõige parem on kirjeldada teemat Vene ruletiga: meil on püstol ja keerlev trummel. Ühes positsioonis kuuest on padrun, keerame seda ja iga kümne aasta tagant vajutame päästikule," näitlikustab Tenson ohtu, millesse inimkond on sattunud.

Enamik maailmas tarbitavatest antibiootikumidest kasutatakse ära loomapidamises. Hädad algasid sellest, kui kariloomadele asuti söötma antibiootikume mitte ainult selleks, et loomad tervena püsiksid, vaid ka seetõttu, et ainete mõjul hakkasid loomad paremini toitu omastama ja kasvasid kiiremini.

Just pidev madalas kontsentratsioonis manustamine ongi võimaldanud lehmadega seotud bakteritel end nende suhtes tundetuks kasvatada. See omakorda tähendab, et osa bakterinakkusi võib muutuda ravimatuks.

Kõige ohtlikum bakter ründab haiglas

Mida resistentsed bakterid inimestes korda saata võivad, oleme juba kogenud. Viimastel aastakümnetel kõige enam muret tekitanud näide on bakter nimega MRSA (Metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus) ehk stafülokokk, mis on tundetu peaaegu kõigi teadaolevate antibiootikumide suhtes.

Tavalisel kujul on see bakter inimesele üsna ohutu ja seda leidub paljudes meis. Kui immuunsüsteem on nõrk, võib MRSA aga tekitada tõbesid alates kergematest põletikest kuni eluohtlike mürgistusteni. Muidu ravitaks sääraseid vaegusi antibiootikumidega, aga MRSA vastu suur osa neist lihtsalt ei toimi.

Kuna just haiglates palju kahanenud immuunsüsteemiga inimesi ning muude bakterite olemasolu on hügieeninõuete tõttu viidud miinimumini, saab MRSA seal puhanguid põhjustada ning on maailmas juba nõudnud omajagu ohvreid.

Õnneks on veel paar antibiootikumi, mis on suutnud olukorra päästa, kuid on võimalik, et varem või hiljem ei aita enam needki. Selliseid ohtlikud bakterid ei teki üleöö, nende kujunemise taga on aastakümneid antibiootikumide ülekasutust nii inimeste ravis kui loomakasvatuses.

Mõnikord hüppab bakter, mõnikord DNA

"Loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid hakkavad tasapisi inimesele levima. Kõigepealt hüppavad need näiteks farmitöötajatele. Või siis lähevad tundetud bakterid otse keskkonda: kõigepealt sõnnikuga põllule ja sealt veekogudesse ja sealt taas kord inimesele," kirjeldab Tenson.

Võiks küll mõelda, et kuidas bakter ometi niimoodi meile hüppab, aga tasub meeles hoida, et bakteri jaoks pole vahet, kas ohvri puhul on tegemist inimeseloomaga või lehmanimelise loomaga: koosneme ju samadest ehitusplokkidest.

Tensoni sõnul ei pruugi aga alati just bakter ise olla see, kes hüppe sooritab: mõnikord piisab ka DNA-st. "Bakteritel on oma protsessid, kuidas võõrast pärilikkusainet sisse võtta. Alati bakter ei hüppa, vaid bakteri DNA võib hüpata," selgitab Tenson.

Kui ühest olendist teise liikunud DNA lõigus on ka resistentsusgeen sees, siis võib uus liik selle ka endale saada. Bakterid suudavad vahetada DNA-d ka väga kaugete organismirühmade vahel: " Ei eeldaks, et kui meil on kaamel ja datlipalm, kes koos elavad, et nad siis ka lapsi saaks, aga bakterite puhul poleks see midagi enneolematut," toob Tenson välja.

Eestis asi veel väga hull ei ole, kuid pole põhjust arvata, et maailma hädad varem või hiljem siia ei jõua. Tanel Tensoni uurimistöö fookuses ongi välja selgitada, mis seis meil täpselt on. Selles vallas on tööpõld väga lai alates inimmeditsiinist, veterinaariast ja põllumajandusest lõpetades looduskeskkonnaga ning vees ja mullas leiduvate antibiootikumide jääkide määramisega.

Igaüks saab tundetute bakterite teket pidurdada seeläbi, et järgib talle antibiootikume määranud arstide juhiseid äärmise täpsusega. Iga eksimine ravimi doosis, manustamise intervallis või kuuri pikkuses on ühtaegu justkui doping ja treening ohtlikele bakteritele, keda oleks parem püüda hoida jätkuvalt kontrolli all.

Vaata intervjuud Tanel Tensoniga ETV teadussaatest "Uudishimu tippkeskus".