Teadvelolek tähendab harrastajatele veidi erinevaid asju. Mõne jaoks on see terav tähelepanu kõige elus ettetuleva suhtes. Teine tõlgendab seda kui eluraskustega leppimist ja nendega virisemata toime tulemist, vahendab ScienceAlert.

Nüüd analüüsisid Kanada psühholoogid pea 150 varasemat teadvelolekut maininud uuringut. Ilmnes, et enamik inimesi peab teadvelolekut ühtaegu elumurede teadvustamiseks ja nendega tegelemiseks. Kui esimesega saab enamik inimesi hästi hakkama, ei jõua nad pahatihti tegudeni.

Uuringu autori ja Waterloo Ülikooli sotsiaalpsühholoogi Igor Grossmanni sõnul ei tähenda teadvelolek teaduslikus mõttes pelgalt stressi leevendamist, vaid nõuab tahet stressiallikatega ka päriselt rinda pista. Grossmanni sõnul vabastab pingeid just stressiallikatega tegelemine. Täpsemalt koosneb teadvelolek tema sõnul kahest osast: teadlikkusest ja leppimisest.

Teadvelolek kui õpetus pärineb budismist. Läänemaailmas kasutatakse seda psühhiaatrias ja psühholoogias alates 1970. aastatest. Teadaolevalt leevendab see depressiooni, stressi, ärevust ja sellest võib kasu olla isegi uimastisõltuvusest vabanemiseks. Sageli soovitavad terapeudid seda inimestele ühe toimetulekumehhanismina.

Uurijate sõnul saavad tavainimesed teadvelolekule mõeldes väga hästi aru õpetuse teadlikkust puuduvast osast. Nad oskavad hästi tähele panna kõike ümbritsevat ja kõiki võimalikke eesootavaid muresid.

Nüüd märkaski Kanada uurimisrühm, et enamik inimesi kipub õpetusest kaasa võtma vaid ühe osa. Selle põhjal järeldatakse, et ümbritsevasse tuleks suhtuda lihtsalt passiivse tõdemusega, et asjad on nii nagu need parasjagu on. Inimeste reaktsioon nähtule jääb enamasti umbes sama sisukaks kui õlakehituse emotikon.

Teadvelolekust täielikult kasu lõikamiseks tuleks inimesel hoopis oma märgatuga tegeleda, lahendusi otsida ja ümbrusele vastata. Uuring näitas, et inimesed küll teadvustavad, et mõttemustreid võiks muuta ja argikogemustega tegeleda, aga päriselt nad seda ei tee.

Uurimisrühma sõnul on sattunud tänapäevased teadvelolekupraktikad viimastel aastatel kritiikatule alla. Osa kriitikuid räägib suisa "McTeadveloleku" liikumisest. Nad peavad silmas tarbimiskeskset heaolu tõstvat ja kaubamärki rõhutavat lühiajalist leevendust inimese isiklikele kannatustele. See aga leiab aset tegelike pingeallikate uurimise ja nendega tegelemise arvelt.

Järeldusteni jõudmiseks vaatasid uurijad läbi 145 varasemat andmestikku, milles kajastus ühtekokku 41 966 osalejat. Kõik osalejad olid täitnud viietahulise teadveloleku küsimustiku. Selle järgi on teadvelolekul viis tahku: jälgimine, kirjeldamine, teadlik tegutsemine, kriitikavaba sisemine kogemus ja sellele kogemusele reageerimata jätmine.

Uurijad leidsid, et omal käel teadvelolekut harrastavate inimeste jaoks ei käinud need viis tahku kuigivõrd kokku. Teisisõnu tähendab see, et enamik inimesi kogeb teadvelolekut lünklikult. 

Siiski osutavad uurijad, et kogu tänapäevasele teadvelolekupraktikale osaks saanud kriitika pole asjakohane. Ehkki osalt on õpetusest tõepoolest saanud tarbitav toode, on põhiline mure pigem inimeste passiivses käitumises. Teema uurimine jätkub ja teadlaste sõnul ei maksaks teadlikkuse harrastajatel oma praktikast loobuda – pigem võiks iga inimene oma pingeallikatele ise vastu astuda.

Teadustöö ilmus ajakirjas Clinical Psychology Review.