Mitmes hiljutises uuringus on järeldatud, et igapäevane mediteerimine võib suurendada mõnes ajupiirkonnas hallaine mahtu ja tihedust vaid kahe kuuga. Uus ja seni suurima valimiga uuring sellist tulemust aga ei kinnitanud, vahendab The Scientist.

Enda ja teiste töörühmade tööde põhjal ütlevad uue uuringu autorid, et staažikatel mediteerijatel võib nende harrastus ajapikku mõnes olulises piirkonnas ajumahtu ja neuronite tihedust küll suurendada, kuid selleks kulub palju rohkem aega kui kaheksa nädalat.

Uuringu kaasautori ja Wisconsin-Madisoni ülikooli neuroteadlase Richard Davidsoni sõnul on väide kaheksa nädalaga ilmnevatest muutustest ülepaisutatud. Uuringuga mitte seotud Suffolki Ülikooli psühholoogi Matthew Jerrami sõnul tõi  aga uus uuring metodoloogilisest vaatepunktist selgelt välja aju skanneerimisel põhinevate teadustööde puudujäägid. Ehkki paljud ärksameelsuse (ingl k mindfulness) uurijad võivad nüüd pettunud olla, ei tohiks uus tulemus neid Jerrami sõnul üllatada.

Meditatsiooni mõju jälgedel

Uues töös oli luubi all ärksuspõhise stressimaandamise (MBSR) meditatsiooniprogramm. Tegu on populaarse ärksameelsuse-sekkumisega, mille eesmärk oli algselt aidata haiglasse sattunud patsientidel valuga toime tulla. Nii autorid kui ka teised asjatundjad kinnitavad, et MBSR toimib iseenesest väga hästi. Uuringute põhjal vähendab see patsientide stressi ning leevendab neil ärevuse, depressiooni ja kroonilise valu sümptomeid.

MItmed uuringud näitasid seni, et 24–30 tundi vältav MBSR meditatsioonipraktika kahe kuu jooksul suurendas ajukoores hallaine tihedust. Hallaine maht ja ajukoor muutusid tihedamaks mitmes aju osas, sealhulgas hipokampuses, vöökääru tagaosas ning oimu- ja kiirusagara ristumispaigas. 

Kõik need piirkonnad vastutavad osaliselt õppimise ja mälu ning tunnete reguleerimise eest.Varasemate tööde autorid lugesid oma tulemustest välja, et meditatsioon võib lühikese ajaga mõlemat parandada.

Seniste uuringute valimid olid samas väikesed, piirdudes paremal juhul paarikümne inimesega. Mitmeski uuringus ei kasutatud mõnda teist teraapiat saanud kontrollrühmi, vaid võrreldi omavahel mediteerijaid ja ilma igasuguse sekkumiseta inimesi.

Seega võis seniste tööde uuritavatel ajus muutusi tekitada pelgalt see, et nende seisundi parandamiseks üldse midagi tehti ja seda ei mõjutanud  konkreetselt meditatsioon. Kontrollimaks, kas neuroloogiliste muutuste taga oli tõepoolest MBSR, pidid uue uuringu autorid võrdlema selle mõju teiste sekkumistega, näiteks erilise toidusedeli ja trenni mõjuga.

Nii tegidki Wisconsin-Madisoni ülikooli teadlased seitsme aasta jooksul kaks juhuslikustatud katset kontrollitud tingimustel. Neis osales kokku 218 inimest, kes jaotati umbes 70 kaupa katse- ja kontrollrühmadesse. 

Ühes rühmas läbisid patsiendid igal nädalal MBSR-sessiooni ja tegelesid iga päev ärksameelsust arendatavate tehnikatega. Kontrollrühmas pakuti patsientidele teist heaolu parandavat sekkumist, mis keskendus muusikateraapiale, tervislikule toitumisele ja liikumisele. Kolmandale rühmale öeldi, et nendele pakutakse ühte kahest sekkumisest mõni aeg hiljem. 

Uurijad skanneerisid magnetresonantstomograafiga (MRT) kõigi uuritavate ajustruktuuri enne ja pärast kaheksanädalast sekkumist või ooteaega.

Uus oskus muudab alati midagi

Richard Davidsoni sõnul eeldas ta varasemate tööde valguses, et MBSR muudab patsientide ajustruktuuri. Eelduse kontrolliks võrdlesid uurijad patsientide hallaine tihedust ja mahtu ning ajukoore tihedust enne ja pärast sekkumist mitmes huvipakkuvas ajupiirkonnas. Uurijaid huvitasid tundetöötlusega seotud piirkondade kõrval ka ajuosad, kus teised teadlased olid enda sõnul varem täheldanud MBSR-iga seotud muutusi kas mahus või tiheduses.

Kõiki neid ajupiirkondi analüüsides ei täheldanud Davidson ja kolleegid aga kolmel rühmal mingeid erinevusi hallaine tiheduses või mahus ega ajukoore tiheduses. Samuti ei leidnud nad rühmade vahel erinevusi terve aju mahus ja tiheduses.

MBSR teraapiat saanud rühma puhul märkasid uurijad, et inimestel, kes tegelesid ärksameelse mediteerimisega iga päev üle 22 minuti, olid stressi ja hirmuga seotud mandeltuumad ajus kaheksa nädala pärast ouliselt väiksemad.

Selline leid oli Davidsoni sõnul ootuspärane. Aju struktuur võib muutuda ka muid oskusi harjutades, näiteks trenni tehes või uut pilli õppides. Seepärast muudab ka pidev meditatsiooni harjutamine ajapikku ilmselt ajus midagi. Uurija sõnul ei piisa pelgalt 24 või 30 harjutustunnist, vaid sellega tuleb tegeleda kauem. Selles pole tema jaoks ka midagi üllatavat, sest vilumuse saavutamiseks kulub ka iga teise oskuse puhul samuti tuhandeid tunde, mitte 25 tundi.

Uue uuringu ja varasemate tööde järelduste selge vastuolu klapib teisegi tänavu avaldatud uuringuga. Seal selgus samuti, et väikesele inimhulgale toetuvad MRT-põhised uuringud võivad anda eksitavaid tulemusi. Levinud valimisuurusega tööde andmestik on selle põhjal tavaliselt liiga lünklik, et seda võiks usaldada.

Davidson loodab, et uus töö parandab uurimisvaldkonnas nii mõnegi vea ja tõmbab tagasi ärksameelsuse praktikatega seostuvaid ülespuhutud reklaamjutte. Ehkki töörühm on Davidsoni sõnul suured mediteerimise austajad, austavad nad uurija sõnul ka tõde.

Uuring ilmus ajakirjas Science Advances.