Mikroplasti on viimastel aastatel leitud kõikvõimalikest maailma nurkadest. Suurimat pisikeste plastiosakeste kontsentratsiooni atmosfääriõhus on täheldatud Londoni ja Pekingi suguste suurlinnade kohal.

Atmosfääris hõljuvate plastitükikeste läbimõõt võib mõnikord ulatuda tervelt veerandi millimeetrini ehk osutuda mitu korda suuremaks juuksekarva omast. Kuid massi poolest on plastipuru kerge, mistõttu kandub tuulega hõlpsasti üle suurte piirkondade laiali.

Plastitükikeste tavalisemateks allikateks on näiteks sünteetilised tekstiilid nagu polüester või sünteetilisest materjalist autorehvid. Mitmesuguste suuremate plastesemete küljest koorub ikka pisemat pudi lahti.

Laura Revell Uus-Meremaalt Canterbury Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid nüüd täpsemalt järele, millist mõju avaldavad atmosfääris hõljuvad plastiosakesed kliimale.

Mikroplast mõjub kliimale ühtaegu nii soojendavalt kui ka jahutavalt. Soojendavalt sellega, et neelab maapinnalt kiirguvat soojust endasse, jahutavalt sellega, et peegeldab päikesekiirgust kosmosse tagasi.

Revell ja ta kaaslased arvutasid välja, et atmosfääri mikroplasti jahutav toime on suurem kui soojendav: plastiosakesed peegeldavad kiirgust rohkem kui neelavad.

Kuid samas tõdevad teadlased, et plasti summaarne kliimajahutus on tegelikult ikkagi väga väike. Atmosfääris sisalduvatel niinimetatud kasvuhoonegaasidel ja muust materjalist kui plastist aerosooliosakestel on kliimamõju ikkagi märksa suurem.

Oma arvutustulemused on Revell ja kaasautorid avaldanud ajakirjas Nature.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.