Teadlased on nimelt avastanud, et merevees sisalduvat mikroplasti paiskub merevahumullide lõhkedes ja lainete rannale laksudes ka õhku.

Kui plastpudelitest, kilekottidest, sünteetilisest kangast ja muust olmelisest tekkiv mikroplast ükskord merre jõuab, siis suurem osa sellest sinna ka jääb.

On teada, et mõnel määral uhub meri seda kaldale, ja on aimata, et mõnel määral jõuab päris väikesi plastitükikesi merest püütud kalade ja krevettide sees meie toidulauale. Kuid plasti merest atmosfääri paiskumise võimalusega ei ole seni osatud eriti arvestada.

Steve Allen Šotimaalt Strathclyde'i Ülikoolist ja ta kolleegid on nüüd käinud Prantsusmaal Biskaia lahe tormisel rannikul nii-öelda tuult püüdmas ja välja mõõtnud, et merelt tulev õhk sisaldab kuni 19 mikroplastitükikest kuupmeetris.

Atlandi ookean on seejuures veel suhteliselt plastipuhas. Tugevamalt saastunud Vahemere ääres võinuks tulemus olla veelgi tõsisem.

Allen ja ta kaaslased arvutasid välja, et kogu maailmas võib meretuules maa kohale kanduda 136 tuhat tonni plasti aastas.

Ka merevahu pritsmetest avastasid nad plastitükikesi. Lisakinnitust said nad veel laborikatseski, kus vaatlesid, kuidas lõhkevatest vahumullidest lendas õhku fluorestseerivat plastpuru.

Allen ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Plos One, et maailmamerd ei tohiks enam edaspidi käsitleda kui plastsaaste lõppjaama, sest ookeanist levib plasti päris rohkesti ka atmosfääri, kus kandub tuultega mööda maailma laiali.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.