"Tavaliselt on nii, et anname õpetajatele materjali, teeme paar koolitust ja ütleme, et asuge aga õpitut kasutama. See tegelikult on üks põhipõhjustest, miks sellised innovatsioonid läbi kukuvad," ütleb Janika Leoste haridusuuenduste kohta.

Oma äsja kaitstud doktoritöös lahkas ta põhjuseid, miks Eesti õpetajad tehnoloogilisi õppevahendeid omaks ei võta või neist üsna kähku loobuvad. Samuti pakkus ta robomatemaatika näitel välja mudeli, kuidas siiski uuendusi õpetajateni viia ning kaasa aidata, et kulukad uuendused ka käiku jääks ja end ära tasuks.

Teadlikkus, nõustumine, omaksvõtt

"Uute meetodite rakendamine on ajas kulgev protsess, kus on omad etapid või faasid. Kui väga me ka ei tahaks, me ei saa ajahüpet teha," sõnab Janika Leoste. Hea näide haridusuuendusest, kus siiski hüpati olulisi etappe vahele jättes ajas edasi, oli tema sõnul koroonakriisist tingitud distantsõpe. "Niipea, kui eriolukord otsa sai, mis siis juhtus? Pendel läks jälle teise otsa tagasi. Sellepärast me ei saa midagi vahele jätta," meenutab Leoste. Kui enne pandeemiat kõlas haridusvaldkonna teadustöödes mõte, et aastaks 2030 pole koolis kontakttunde enam tarviski, tõestas ootamatu kogemus nüüd pea vastupidist.

Oma töös pakkus värske doktor robomatemaatika näitel välja mudeli, kuidas sääraseid ebaõnnestumisi vältida või vähemalt eos ära tunda. Mudelis koosneb uue meetodi juurutamisprotsess kolmest sammust: teadlikkusest, nõustumisest ja omaksvõtust. 

Neist esimene, õpetajate teadlikkuse loomine, on Leoste sõnul väga vastutusrikas ettevõtmine. "Kui teeme seda kuidagi valesti, võtame õpetajalt uuenduseisu täielikult ära," märgib ta. Praegu on tavaline, et iga õpetaja saab uut tehnoloogiat näha ja korraks proovida ainult mõnel paaritunnisel koolitusel. COVID-19 pandeemia ajal kolisid koolitused internetti. Seal kaovad need Leoste sõnul muu info vahele ära ja minetavad vähesegi võimaluse uut lahendust omal käel proovida.

Kui õpetajal siiski tekkis uuenduse vastu huvi, on oluline, et ta suudaks järgmiseks seda enda argitööga siduda. "Kuidas ma tean, kas ma selle meetodiga saan siis lapsi oma aines paremini õpetada? Ma pean seda lastega proovima," osutab Leoste. Uue asja proovimine klassiruumis kujuneb õpetajale enamasti aga väga stressirohkeks. Kui tema kõrval pole mõnd tugispetsialisti, on ootamatused ja jamad kerged tekkima. "Siis õpetaja saab ikka oma ebamugava kogemuse kätte," ütleb värske doktor, "isegi kui ta keerutab end kuidagi välja, mõtleb ta, et uus asi on liiga raske."

Ainult ühe-kahe proovitunni põhjal ei saa Leoste sõnul järeldusi teha ei uuenduse mõju kohta lastele ega selle kohta, kas õpetaja uuenduse omaks võttis. "Ei ole ju nii, et ma pean kaks tundi dieeti ja siis võtan kohe kaalus alla. Õpetamisega on sama lugu: et aru saada, kas mingi õppemeetod mõjub, tuleb vaadata pikemat perioodi," võrdleb ta.

Isegi kui õpetajad mõne uuringu käigus uusi meetodeid kasutavad, ei tähenda see Leoste sõnul, et nad uuringu lõppedes seda kasutama jäävad. Koolis liigub õpetaja uuel aastal järgmise klassi õppekava juurde, mistõttu peaks uus meetod teda kõnetama klassinumbrist olenemata.

Uuringute komistuskivid

Õpetajaid uurides on teadlastel Janika Leoste sõnul kaks võimalust: lihtsalt toimuvat jälgida või pedagooge juhendada. Värske doktor jäi oma töös eemalt jälgimise juurde. Varasemad uuringud on tema sõnul näidanud, et kui teadlane innukalt terve uuringu vältel õpetusi jagab, moonutab see pahatihti pilti õpetajate tegelikust huvist. "Kui me tahame teada, mis tegelikult klassiruumis juhtub, siis ikkagi õpetaja peab seda meetodit proovima," kordab ta.

Komistuskive on Leoste sõnul ka praeguses õpetajatele mõeldud koolituskultuuris. Esiteks antakse koolitusmaterjalid õpetajatele liiga jäigalt valmiskujul kätte. "Kui keegi pakub sulle valmistoitu, siis äkki see ei maitse sulle? Võib-olla pead sa kuidagi seda endale kohandama, et see sulle maitsema hakkaks," võrdleb värske doktor. 

Teiseks võib koolitustel toimuvat Leoste sõnul võrrelda õpetajatele kala pakkumise, mitte nende kalastama õpetamisega. Oma töös proovis ta läheneda teisiti. "Lõime ülikoolis õpetajatele võimaluse tulla kokku. Nad said koos arutada ja luua ise tunnimaterjale, et uuendus oleks neile kasulik," seletab ta.

Kolmandaks soovitab värske doktor üle vaadata viisid, kuidas hinnatakse õpetajaid koolituse või uuringu lõpus. "Tavaliselt me saadame neile ankeedi," ütleb ta. Ankeet Leoste hinnangul ei toimi, sest õpetaja kirjutab sinna pahatihti vastuseid, mida uurija tema arvates ootab. Nii jälgis värske doktor hoopis uuringu vältel õpetajate suhtluskäitumist oma töökohal. Näiteks vaatles ta, kas õpetaja räägib uuest meetodist kolleegidega, tahab nendega koos uusi õppematerjale luua või küsib abi. "Väga imelik on, kui tuleb mingi uus meetod ja õpetaja üldse ei küsi abi või üldse ei taha sellest rääkida," sõnab Leoste.

Õpetajaid hinnates on uurijatel ja koolitajatel taas kaks valikut: olukord lihtsalt ära kaardistada või sekkuda ja tuge pakkuda. "Tahan kummutada ühe eksiarvamuse. Nimelt, kui õpetaja mingit asja uuringu ajal kasutab, ei tähenda see, et ta oleks selle omaks võtnud ja see oleks tema klassiruumipraktika," toob Leoste välja. Klassiruumipraktika all peab ta silmas tegevusi, mis on igapäevastes rutiinides märkamatuks muutunud: näiteks tahvli või pliiatsi kasutamist. Uurija heameeleks tehtud tegevused ei pruugi seda aga olla.

Niisiis näitab õpetaja lävimine tema kolleegidega, kas kalli uue õppevahendi soetamine tasus end üldse koolile või riigile ära. "Tehnoloogiat müüvad ju ettevõtted, kelle huvi on, et seda võimalikult palju ostetakse," osutab värske doktor. 

Arvestades, et ettevõtted tulevad välja üha uute õppevahendi-mudelitega, võib ühe mudeli koolitus minna tühja, kui kool jõuab vahendi ostuni alles järgmise mudeli ajaks. Ühtlasi tähendavad üha uued mudelid, et kord vastu võetud otsus mingit tehnoloogiat kasutada tekitab koolile juurde uusi püsikulusid. "See tähendab pidevalt ümberõppeid, väljaõppeid, uusi mudeleid, võib-olla toetusinimest ja see kõik on normaalne," loetleb Leoste. 

Selleks, et keegi ei kulutaks raha tühja, soovitab värske doktor koolil esmalt oma õpetajate huvi väga hästi välja selgitada ja sealt edasi mõelda, kas kulutõhusam on õpetajaid pikemat aega toetada või uus vahend ostmata jätta.

Janika Leoste kaitses Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis doktoritöö teemal "Tehnoloogiliste innovatsioonide adopteerimine ja säilitamine õpetajate klassiruumi praktikates – õpperobotite matemaatikatundi integreerimise näide" ("Adopting and Sustaining Technological Innovations in Teachers' Classroom Practices – The Case of Integrating Educational Robots into Math Classes") 13. oktoobril.