"Raiesmikud on nagu looduslikud miiniväljad, sest sealne maapind on tagurpidi pööratud ja igal pool on suuremad-väiksemad augud, kännud ja mahajäänud risu. Selle ala peal liikujad ei ole kindlasti eelispositsioonis," sõnas Vennik. 

Uurija lisas, et militaarses mõttes ei ole ei halba ega head metsa, vaid kindlateks tegevusteks rohkem ja vähem sobivamad tingimused. "Kaitseväes on peamine see, et me oskaksime oma lahingutegevust efektiivselt ja kiiresti planeerida. Konkreetses piirkonnas esinev kombinatsioon tihedast noorendikust, raiesmikust ja vanast metsast tähendab lihtsalt seda, et seal saab üht või teist tegevust edukamalt ellu viia," sõnas Vennik.

Uurija sõnul on asjaolu, et Eesti pindalast on üle viiekümne protsendi metsaga kaetud, kaitsevõimekust silmas pidades kasulik. "Killustatud maastik soosib kaitsjaid," ütles ta. 

Metsas valitsevate tingimuste kaardistamisel tuleb arvesse võtta nähtavust, millest muu hulgas sõltuvad tulistamistingimused. "Lisaks on olulised varje- ja kaitsevõimalused. Samuti tuleb teada liikumise ja läbitavusega seotud aspekte, näiteks liikumistakistusi ja liikumiskoridore," märkis Vennik. 

Topograafiliste kaartide täiendamine 

Praegu sõjaväe kasutuses olevad kaardid ütlevad näiteks seda, kas tegemist on üldiselt noore või vana, märja või kuiva metsaga. "Meie eesmärk on seda kaarti täiendada ja parandada. Topograafilistel kaartidel ei ole metsainfo täna piisava detailsusega, mida lahingutegevuse planeerimiseks vajatakse," selgitas Vennik. 

Militaarses teaduskirjanduses ning uuringutes keskendutakse sellistele näitajatele nagu puu diameeter, mida suudetakse soomukite või tankidega ümber lükata, aga ka puudevahelisele kaugusele, mis määratleb metsast läbi liikumise kiiruse ja ka nähtavuse. 

Oluline on tähtsamad metsa omadused kaardi tegemisel numbrilisse keelde panna. "Samuti tuleb otsustada, milline on see mõistlik piir, mida seal kaardi peal lõpuks esitada, sest eesmärk ei ole kaarti lugevat allüksuse juhti hulluks ajada," rääkis Vennik. Siiski ei saa ka kaardi mõju ületähtsustada, sest lõpliku kontrolli maastiku ja kaardi kattuvuse kohta teeb iga üksus juba maastikul viibides.

Ta lisas, et temale teadaolevalt ei ole kaitsevägi edastanud Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) soove või suuniseid, kuidas oleks lahingupidamise kontekstis kõige tõhusam metsa hooldada. 

Vennik märkis, et ta ei taha sekkuda vaidlustesse selle üle, kas ja kui palju tuleks metsa raiuda. "Samuti tuleb arvestada, et raiesmik on tegelikult üsna lühike etapp metsa arengureas. Sõltuvalt metsatüübist kasvab raiesmikul juba mõne aasta pärast uus puude kogum ja seega muutuvad tingimused kiiresti," rääkis Vennik.

Militaarkatsete keskkonnamõju

Maastiku kaardistamiseks viiakse metsas läbi katseid soomukite ja muu rasketehnikaga. Kuigi teatud kahjustused on paratamatud, on eesmärk vältida üleliigset keskkonnakoormust. "Me hoiame katselade mõõtmed minimaalsed, tihtipeale on katselapi ulatus viiskümmend kuni sada meetrit," sõnas Vennik.

Kuigi täiemahulise sõja pidamine ulatuslikus metsalaanes ei ole tänapäeval enam kuigi tavaline, on ka väiksemate metsatukkade olemasolu ja nende seisundi kaardistamine tähtis. Nii nagu igasuguse ohusituatsiooni puhul, on ka relvastatud kokkupõrgete puhul esimeseks loomulikuks reaktsiooniks peidukoha otsimine. 

"Võõra pilgu, relva kui ka luurelennuki eest varjab meid vajadusel ka mõnemeetrine puuderivi. Nii et kokkuvõtlikult on oluline, et riigis, mille territooriumi katab ligi poole ulatuses erinevas arengustaadiumis mets, oleks meil endil hea ülevaade seal esinevatest oludest," selgitas Vennik.

Kersti Vennik ja tema kolleegid kirjutavad Eesti metsade taktikalistest omadustest Kaitseväe Akadeemia rakendusuuringute väljaandes.