Epidemioloogiliste andmete alusel on väidetud, et jämesoolevähi uute diagnooside hulk kasvab 2030. aastaks 60 protsenti, mida on seostatud eeskätt elustiili, sealhulgas toitumis- ja liikumisviiside muutumisega.

Praeguses sõeluuringute praktikas püütakse esmalt tuvastada väljaheiteproovidest silmale märkamatuks jäävaid vere jääke, misjärel tehakse koloskoopia, et tuvastada sooleseinal võimalikke kasvajaid. Eestis tehtud sõeluuringutel kasutatakse roojast peitvere tuvastamiseks immunokeemilist peitveretesti ehk FIT-testi.

"Paraku on sõeluuringuprogrammides hetkel veel mitmeid probleeme: kasutatud meetodid ei ole vähieelsete staadiumite tuvastamiseks piisavalt tundlikud, ühel viiendikul annab peitveretest valepositiivseid tulemusi ning lisaks võtab Eestis jämesoolevähi sõeluuringutest osa vaid umbes pool kutsututest," märkis Tartu Ülikooli mikrobioomika spetsialist ja töö juhtautor Kertu Liis Krigul.

Aina kasvav hulk tõendeid viitab, et soolestiku mikrobioota ehk mikroorganismide kooslus on jämesoolevähi väljakujunemisel oluline tegur. Nimelt on leitud jämesoolevähile ja ka igale vähistaadiumile omane mikroobikooslus. Seega võiks mikrobioomi analüüsimine koos peitveretesti tulemustega muuta jämesoolevähi diagnoosimise tõhusamaks.

Teadustöö autorid leidsid vabatahtlikke kaasates, et peitveretesti tuube saab kasutada jämesoolevähi sõeluuringutes ka mikrobioomi uurimiseks, vältides sellega lisaväljaheite proovi kogumist ja külmutamist. Kriguli sõnul võiks see meetod olla ka potentsiaalselt kulutõhusam.

"Lisaks vähiuuringutele võiks peitveretesti tuubis väljaheite kogumine olla hea viis uurimaks teisi soolestikuga seotud haigusi, näiteks kõhunäärmevähki, põletikulisi soolehaigusi ja sapiteede põletikku, mida on ka varem juba mikrobioomi muutustega seostatud. Muuhulgas võiks sellist kogumisstrateegiat kasutada ka biopankade, nagu geenivaramu puhul proovide massiliseks kogumiseks, mil kiire külmutamine pole reeglina võimalik," arvas Krigul.

Artikkel ilmus ajakirjas Scientific Reports.