Hapnikukatastroofiks nimetatakse tähtsat vahejuhtumit Maa ajaloos umbes 2,4 miljardit aastat tagasi, mil atmosfäär sai ühtäkki hapnikurikkaks. Tõenäoliselt juhtus see tänu tsüanobakterite ehk sinivetikate fotosünteetilisele tegevusele.

Termin "katastroof" viitab eelkõige sündmuse äkilisusele, kuid osutab üksiti ka hapniku hävitavale toimele paljude olemasolnud eluvormide suhtes.

Küsimus õhuhapniku hulgast enne hapnikukatastroofi on teadlaste seas olnud vaieldav. Ühest küljest puuduvad varasemal ajal settinud kivimitest õhuhapnikule viitavad keemilised tunnusmärgid.

Teisalt on suhteliselt hiljuti avastatud, et merepõhjas leidus ka juba varasemal ajal elemente nagu molübdeen, mida koguneb jõe- ja merevette aga ainult siis, kui keskkonnas leidub hapnikku.

Aleisha Johnson ja ta kolleegid Arizona Osariigi ülikoolist koostasid arvutimudeli, millega püüdsid leida katastroofieelse õhu hapnikusisaldust, võttes arvesse molübdeeni keskkonnakeemiat ja molübdeeni varem mõõdetud sisaldust iidsetes settekivimites.

Mudel näitas, et molübdeeni jõudmiseks merepõhja settinud kivimikihtidesse ei olnudki hapnikku väga palju vaja. Piisas ka nii väikesest hapnikukogusest, et see ei jätnudki kivimitesse endast otseseid tunnusmärke.

Nii järeldavadki Johnson ja kaasautorid ajakirjas Science Advances, et enne hapnikukatastroofi küll oli Maa atmosfääris hapnikku, kuid üsna vähe.

Autorid loodavad, et nende tulemused aitavad ka hapnikukatastroofi enda teket ja kulgu paremini mõista.

Kuid ka astronoome ja astrobiolooge, kes otsivad teisi Maa-sarnaseid planeete, võiks huvitada teadmine sellest, kuidas planeetidel üleüldse võib hapnikurikas atmosfäär kujuneda.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.