Kosmoseteleskoobi Hubble aastast aastasse tehtud piltide kõrvutamisel paistab, et hiiglasliku antitsükloni välisserva kiirus on aastail 2009 kuni 2020 kasvanud neli kuni kaheksa protsenti.

Suure Punase Laigu sisepiirkondades seevastu on tuulekiirus alanenud, aga keskmiselt on tuule kiirus laigus ikkagi kasvanud.

Varem tehtud uuringutest on selgunud, et Maakerast suurem, pikliku kujuga punane laik tõmbub aegamööda väiksemaks ja muutub kujult ümmargusemaks.

Tuule kiirus laigu serval on rohkem kui 600 kilomeetrit tunnis. Aastas kasvab see umbes kahe ja poole kilomeetri võrra tunnis. Muutus on sedavõrd väike, et ilma Hubble'i teleskoobi 11-aastase andmekoguta ei oleks seda märgatud.

Seejuures ei ole ka Maa ümber tiirutava Hubble'i kaamera nii terav, et suudaks eristada väiksemaid piirkondi kui umbes 170 kilomeetrit — ehk Tallinnal ja Tartul teeks Hubble vaevu-vaevu vahet.

Aastal 2017, mil punalaigu läheduses möllas teine suuremapoolne torm, võis tuulekiiruses täheldada tavapärasest pisut järsemat muutust.

Millest kiirenemine tuleb, ei oska teadlased kindlalt öelda; Hubble'i pilk ei tungi kuigi sügavale Jupiteri atmosfääri ja pilvepinna all toimuv jääb suuresti saladuseks.

Kogutud andmed ja nende analüüs annavad loodetavasti siiski võimaluse paremini mõista, millised jõud Suurt Punast Laiku nii pikalt ja pidevalt ringi ajavad.

Astronoomid on laiku järjepidevalt jälginud alates 1830. aastast, juhuvaatlusi võib olla aga juba varasematestki sajanditest.

Suuri torme on teadlased märganud ka teistel planeetidel, sealhulgas Neptuunil, kus need liiguvad tavaliselt ulatuslikult mööda planeeti ringi ja vaibuvad mõne aastaga.

Hubble'i vaatlusandmeid analüüsinud teadlasrühma juhtis Michael Wong Berkeley California Ülikoolist. Tulemused on avaldatud ajakirjas Geophysical Research Letters.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.