Nüüd on rühm Ameerika teadlasi mõtisklenud lähemalt selle üle, kuidas ühel neist kuudest, Saturni kaaslasel Enceladusel elu märke ka tegelikult võiks avastada.

Enceladus on kuulus selle poolest, et tema lõunapooluse lähistelt paiskub suure hooga ilmaruumi peent jääpuru.

Kui Enceladuse pinnaaluses ookeanis peaks kedagi elama, siis peaks üles paiskuv jääpuru sisaldama orgaanilisi ühendeid, näiteks aminohappeid või suhkruid.

Põhimõtteliselt on võimalik jääpurujoast kosmosesondiga läbi sõita, võtta puruproove ja neid siis sondi pardal ka analüüsida.

Mure on aga selles, et sond sõidab kiiresti, juga paiskub kiiresti ning puru kokkupõrkel kogumiskambri seinaga võivad õrnad elumolekulid kahjustuda või hävida. Nii ei näitaks ka analüüs enam õiget tulemust.

Samuti ei tarvitse kiirel läbisõidul saada proovi piisavas koguses kätte, ja siis ei oleks midagi analüüsidagi.

Richard Mathies ja ta kolleegid Berkeley California Ülikoolist tegid jääpurujoast proovivõtmise mõttekuse välja selgitamiseks katseid. Nad tulistasid jääpuru vastu metalllehte, kiirusel mitu kilomeetrit sekundis.

Selgus, et isegi kolmekilomeetrise sekundikiiruse juures suudaks kosmosesond koguda analüüsi jaoks piisavalt materjali. Jääpurusse lisatud orgaaniliste ainete molekulid elasid kokkupõrke täitsa hästi üle.

Kui proovi võttev sond tiirleks Saturni ümbritseval orbiidil, siis saaks ta Enceladuse jugasid läbida kiirusega vähem kui kolm kilomeetrit sekundis. Kui sond tiirutaks otse Enceladuse ümber, saaks ta kiirus olla veelgi väiksem.

Ühegi sondi saatmist Enceladuse elumärke otsima praegu kellelgi kavas ei ole, kuid Mathies ja ta kaaslased loodavad, et kui see kavva võetakse, siis on nende uuringust kasu.

Uuringust kirjutavad teadlased ajakirjas The Planetary Science Journal.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.