Praegu uuritakse erineva mõjuga Covidi-ravimeid enam ligikaudu 3800 kliinilises uuringus, seejuures on jõudnud neist kolmandasse faasi ligi 400. "See on üüratu arv. Paraku on rohkem kui 100 nendest kliinilistest uuringutest juba lõpetatud, sest II või III faas ei osutunud edukaks. Ravimite pilt on nõrk ja vaktsiinidega võrreldes läheb koroona vastu aitavate ravimite väljatöötamine ikka väga-väga vaevaliselt," märkis professor saates "Uudis+".

Selle üks näide on algselt Ebola ja hepatiit-C raviks välja töötatud remdesiviir. Esialgsed uuringud viitasid, et see vähendab teatud juhtudel haiglas viibimise aega mõne päeva võrra. Maailma Terviseorganisatsiooni koordineeritud suuremahulisemad uuringud aga toonaseid järeldusi ei kinnitanud.

Sarnaselt pole olnud loodetud mõju malaariaravimitel ega haiguse läbipõdenud inimeste vereplasmal. Põhjus peitub eelkõige viiruse bioloogias. "Niipea, kui see rakku siseneb, võtab see üle raku enda süsteemid ja masinavärgi. See tähendab, et kui me selle vastu võitleme, võitleme raku vastu. Saame tulemuseks üleüldise elu seiskumise," selgitas Maimets.

Taoliste ravimite mõju on suurem juhul, kui neid manustatakse vahetult pärast nakatumist, mil viirust pole organismis veel kuigi palju. Sümptomiteta inimestele tõsiseid kõrvaltoimeid tekitada võivaid ravimeid aga üldjuhul ei anta. Nõnda proovitakse viiruse elutsükli takistamise ja viiruse ründamise asemel leevendada nüüd eeskätt nakkuse tagajärgi.

Häid tulemusi on andnud põletikku vähendavad ja teiste haiguste leevendamiseks välja töötatud steroidid, nagu deksametasoon. Samuti on osutunud tõhusaks paar artriidiravimit. "Lootus ainult koroona vastu aitavate ravimite leidmiseks pole kadunud, aga see on raske," tõdes professor.

Vaktsiinid aitavad endiselt

Hiljutiste USA uuringute põhjal võivad nakatuda koroonaviiruse delta tüvega kuni kolmandik mRNA-põhise vaktsiiniga vaktsineeritutest. Praegused vaktsiinid töötati välja eelmise aasta alguses üle maailma levinud läinud koroonatüve vastu, kuid sellest ajast saadik on viirus muteerunud.

Toivo Maimetsa sõnul ei tohiks lasta end aga vaktsiinide kaitsevõime vähenemisest heidutada. "Keegi ei ole kunagi kinnitanud, et vaktsiinid kedagi 100-protsendilise kindlusega kaitsevad. Selles situatsioonis öelda, et vaktsiinid nagunii ei aita, ei ole ilmselt eriti mõistlik," viitas professor.

Maailma Terviseorganisatsiooni kriteeriumite alusel hoiab tõhus vaktsiin ära vähemalt pooled nakatumised. Samuti kaitsevad praegu kasutatavad vaktsiinid endiselt haiguse raskelt läbipõdemise eest. "Need, kes haigestuvad, haigestuvad palju vähem tõsiste sümptomitega, ei jõua tüüpiliselt haiglasse ega vaja ka intensiivravi. Raskete juhtumite eest kaitsmisel on tõhusus äärmiselt väga kõrge ja seesama tõde kehtib ka delta mutatsiooni puhul," laiendas Maimets oma mõtet.

"Töö käib pidevalt uute, tõhusamate vaktsiinide leidmiseks, kaasa arvatud erinevate mutatsioonide vastu," lisas professor. Praegu on neist kliiniliste uuringute faasis 112 ja kolmanda faasi uuringutes 28 ehk katseid tehakse juba paljude inimestega.

Samas nentis Maimets, et karjaimmuunsuse saavutamiseks on tarvis koroonaviiruse delta tüve tõttu hõlmata vaktsiiniga rohkem inimesi. Enne delta tüve nakatas iga nakatunu keskmiselt 2–2,5 inimest ehk karjaimmuunsuse tekitamiseks tulnuks vaktsineerida 70 protsenti elanikkonnast.

Delta tüve baasreproduktsiooni number on 6–8 ehk umbes poole väiksem kui ülinakkavatel leetitel. "Enam-vähem teame, kus see protsent on. Eestis on see kahjuks veel kaugelt-kaugelt kättesaamatu, sest vaktsiine on, aga vaktsineeritavaid mitte," sõnas professor.