Ajateenistusse asumisel on noor inimene silmitsi mitmesuguste kiiret kohanemist nõudvate elumuudatustega. Läbi aastate on selleks olnud tsiviilelust erinev keskkond ja rutiin.

2020. aastal lisandusid sellele COVID-19 pandeemiast tulenevad stressorid: ei olnud teada, kuidas viirus käitub ja kuidas kulgeb haigestumine. Haigustunnustega tuli viibida isolatsioonis, väljaload tühistati, väeosade külastust piirati.

Teadmatus tõi mure

Ajateenijate kompleksuuringu ja kaitseväe psühholoogide eriolukorra-aegsete vastuvõttude raportite kohaselt oli kolmveerandil ajateenijatest peamiseks stressoriks mure enda lähedaste toimetuleku pärast.

Vastuvõttudel oldi mures, et kui lähedane põeb haigust raskelt, siis: kes hangib toitu ja ravimeid, kes aitab talus loomi talitada, kes hoolitseb täiskasvanu haigestumisel nooremate õdede-vendade eest.  

Mõeldi ka sellele, et kui pereliige sureb, siis kas matustele lastakse ja kas saab mõneks ajaks koju jääda. Muretseti võimaliku töötuks jäämise ning selle pärast kas pere saab sellisel juhul ajateenistuse lõpuni rahaliselt hakkama.

Lisaks selgus kompleksuuringust, et vastanud ajateenijatest ligi kolmveerandi jaoks tekitas kevadises karantiinis olemine suuremat stressi kui eelnev tavapärane teenistus.

Vastuvõttude põhjal on teada, et esiteks oli selle põhjuseks teadmatus ajateenija jaoks olulistest kuupäevadest: millal lõppevad väljalubade ja külastamise piirangud ning kas reservi arvamine toimub ikka tavapärasel ajal.

Omavahelised pinged kasvasid

Olukorras, kus kutsealune on harjunud suurema füüsilise privaatsusega või on juba ajateenistusse astumisel sotsiaalse ärevusega, muutub häiritus väljalubade tühistamise korral tugevamaks, sest enam ei ole võimalik paariks päevaks või õhtukski omaette olla.

Kui ajateenija suhtlemisoskused on kehvapoolsed, võib see veelgi pinget lisada. Kompleksuuringu tulemused näitavad, et peaaegu pooled vastanutest tõid välja ajateenijate omavaheliste suhete pingelisemaks muutumise, samuti suhete pingestumise ülematega.

Stressi allikaks osutus väljalubade tühistamise järel vaba aja sisustamine. Frustratsioon suurenes üksustes, kus alguses täideti vaba aeg peamiselt täiendava väljaõppega, mille eesmärki ajateenija ei mõistnud.

Psühholoogilist abi vajasid nii ajateenijad kui ülemad

Stressi teguritega tegelemiseks pöördusid ajateenijad nii oma vahetute ülemate kui ka psühholoogide poole. Tavapäraselt hakkab ajateenijate vastuvõttude arv kutse järel kolmandal kuul langema, kuid 2020. aastal tõusis see perioodil märts-aprill enam kui poole võrra. Vastuvõttude sagedus muutus tavapäraseks mais, et uuesti veerandi võrra suureneda novembris-detsembris.

Psühholoogide konsultatsioonile pöördusid ka rühma- ja jaoülemad, et uues olukorras ajateenija toimetulekut tõhusamalt toetada ja tekkinud pingeid lahendada. Ülemate pühendumine teenistustingimuste ja kommunikatsiooni parandamisele aitas kaasa sellele, et psüühikahäire tõttu enne tähtaja lõppu reservi arvatud ajateenijate hulk püsis eelneva kahe aastaga sarnasel tasemel.

Ühelt poolt mõjutas seda ülemate suurenev teadlikkus psühhosotsiaalsete tegurite rollist ajateenistuses ja psühholoogilise toetuse häbimärgistamise vähenemine kaitseväes. Teiselt poolt, teenistusse asub iga aasta rohkem noori, kes peavad ajateenistuse läbimist vajalikuks ja tulevad teenistusse avalduse põhjal, olles seega raskustega toimetulekuks psüühiliselt paremini valmis.