Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremi korraldusel jäid kevadise eriolukorra ajal ajateenijad oma väeosadesse 17. märtsist kuni 1. maini ning väljaloale lubati vaid põhjendatud erandjuhtudel.

Sellest korraldusest ajendatuna lisati kaitseväe inimressursi kompleksuuringu küsitlusse eriolukorra plokk, kus ajateenistust lõpetavatel ajateenijatel paluti hinnata eriolukorrast tingitud muutusi nii isiklikus plaanis kui ka üldisemalt teenistuses. Just sellel uuringul põhinebki esmalt ajakirjas Sõdur ilmunud ülevaade.

Mure kallima, pere ja raha pärast

Ajateenijatele esitati 16 väidet, mille kohta nad said avaldada oma arvamust kas väitega nõustudes või mitte nõustudes viiepunktilisel skaalal. Küsimused ning vastuste jaotumine on ära toodud artikli lõpus olevas graafikus.

Kõige enam tundsid ajateenijad eriolukorra ajal muret oma koduste pärast (77 protsenti) ning leidsid, et teenistuse ajal karantiinis olemine oli stressirohkem kui sellele eelnenud tavapärane teenistus (72 protsenti). 

Ankeedis said ajateenijad kirjutada ka vabas vormis oma arvamuse eriolukorra mõjude kohta. Nendest selgub, et muret ja stressi tekitavad kohtumisvõimaluste puudumine oma tüdruksõbra ja/või elukaaslase ja vanematega, olulistest sündmustest kõrvalejäämine (nt lähisugulase matus) ja väliskeskkonnaga kokkupuutumise võimaluste puudumine kõige üldisemalt. 

Ajateenijate mure enda ja lähedaste pärast on selgelt seotud majandusliku kindlustatusega. Eriolukord tähendas lisaks terviseriskile ka majandusliku ebakindluse suurenemist ning see paistab selgelt välja ka ajateenijate puhul.

Ajateenijad, kes teenistusse tulles olid kogenud raskusi igapäevasel majanduslikul toimetulekul, olid eriolukorras ka rohkem mures enda ja lähedaste heaolu pärast. Üldistades võib öelda, et eriolukorra ajal sotsiaalne ja majanduslik haavatus võimendus. 

Enam kui poolte ajateenijate jaoks muutusid ka tulevikuväljavaated ebakindlaks. Lisaks üldise ebakindluse väljendamisele tõid ajateenijad esile, et väeosas püsivalt viibimine vähendas nende võimalusi sillutada sujuvamat teed ajateenistusest tsiviilellu naasmiseks (nt tööotsingud, oma firma tegevuse juhtimine, treeningutega jätkamine, taastusravi jms). Ligemale ühel kolmandikul ajateenijatest suurenes mure oma tervise pärast. 

Suurenenud mure- ja stressitunne ei toonud aga automaatselt kaasa suuremat tunnetatud vajadust tugiteenuste (psühholoog, sotsiaaltöötaja, kaplan) järele. Vaid iga kaheksas ajateenija nõustus väitega, et eriolukorra tõttu tundsid nad suuremat vajadust tugiteenuste järele. 

Andmed näitavad, et tugiteenuste poole pöördusid rohkem need, kelle mure- ja stressifoon oli kõrgem, ehk need, kes tundsid rohkem muret oma lähedaste ja tervise pärast, tajusid suhete pingestumist ülemuste ja kaasteenijatega jms.

Pinged pataljonis on seotud keeleoskusega

Eriolukorrast tingitud liikumispiirangute puhul võis eeldada, et suhted teenistuses võivad halveneda. Ajateenijatest 59 protsendi arvates muutusid kaasvõitlejate omavahelised suhted pingelisemaks ning 48 protsenti vastanuist leidis, et suhted ülematega pingestusid. 

Oluline on siinkohal rõhutada tõika, et eriolukorra tõttu tajusid suhete pingestumist nii omavaheliste suhete puhul teenistuskaaslastega kui ka ülematega rohkem eesti kodukeelega ajateenijad vene kodukeelega ajateenijatega võrreldes. 

Ilmselt võib selle taga peituda nii see, et COVID-19 olukorra tõsidust tajuti erinevalt, kui ka see, et eriolukorrale eelnenud omavahelist läbisaamist peegeldav suhete baastase on erineva kodukeelega ajateenijate puhul erinev. 

2018/2019. aasta kompleksuuring tõi esile, et vene kodukeelega ajateenijad tajuvad ülematega suhetes rohkem isiklikul pinnal tekkivaid ebakõlasid ning eesti kodukeelega ajateenijate puhul esineb rohkem teenistusprobleeme. 

Eriolukorraga kaasnenud muutused olid universaalsed ning rakendusid kõigile ajateenijatele ühtemoodi, mõjutasid teenistuses väljaõppe korraldust ning väljalubade andmist. Ehk kokkuvõttes võib öelda, et need paigutusid pigem teenistusprobleemide alla. 

Kas väljaõpe jäi nõrgaks?

Kaitseväe seisukohast on oluline teada, kas ja mil määral mõjutas eriolukord väljaõpet. Ajateenijate hinnangud on selles suhtes üsna lahknevad: väga jämedates piirides leidis kolmandik vastanutest, et väljaõppe tase langes, pisut enam kui kolmandik arvas, et väljaõppe tase jäi samaks (ei langenud) ning vähem kui kolmandik ei osanud selget hinnangut anda.

Kuigi ligikaudu kolmandiku hinnangul erialase ja sõjalise väljaõppe tase kannatas, suurenes veerandi jaoks iseseisva õppetöö maht ning kolmandiku jaoks muutus väljaõpe intensiivsemaks. Väljaõppe mahu suurenemist tajusid rohkem vene kodukeelega ajateenijad ning need ajateenijad, kelle haridustase oli madalam. 

Nii nagu üldhariduskoolide puhul on väidetud, et eriolukord võis hariduslikku ebavõrdsust suurendada, paistab ka ajateenijate hinnangute põhjal, et iseseisva töö mahu suurenemist ning väljaõppe intensiivsemaks muutumist tajusid rohkem need ajateenijad, kelle jaoks uute teadmiste omandamine võis olla keerulisem mitteemakeelse õppe või väiksema õpikogemuse tõttu. 

Väljaõppe kõrval on olulise tähtsusega ka ajateenijate motivatsioon. Ajateenijad tõid just oma vabades vastustes sagedamini esile, et motivatsioon eriolukorra tingimustes langes ning nooremseersantide vaates oli rühma raskem motiveerida.

Üheks motivatsiooni langetavaks teguriks on suurem ebaõigluse tajumine, mis muuhulgus seostub erandite tegemisega väljaloale lubamisel (mis klassifitseerub erandiks ja mis mitte) või sellega, mil määral on tagatud ajateenijatele puhkeaeg ja vaba aja sisustamise võimalused. 

Samas toodi esile ka teistsuguseid kogemusi, kus just rõhutati eriolukorra positiivset mõju rühma ühtekuuluvustundele ning huvitava näitena toodi esile suuremat sõltumatust tegevväelastest oma rühma juhtimisel. Seega ei ole siin ühte tõde, vaid motivatsiooni ja ühtekuuluvuse puhul tulevad esile erinevad kogemused. 

Eriolukorra mõju teenistusega rahulolule

Millise jälje jättis eriolukord ajateenijate üldisele rahulolule teenistuse ning väljaõppega? Kuigi eriolukorrast tingitud piirangud muutsid teenistust, siis võrreldes eelnevate aastakäikudega üldine rahulolu teenistusega pigem suurenes. 

2019. aastal reservi arvatud ajateenijatega võrreldes kasvas teenistusega rahulolevate ajateenijate osakaal 11 protsendipunkti võrra ning 2018. aastaga võrreldes koguni 18 protsendipunkti.

Väljaõppega rahulolu on samuti aastate kaupa kasvanud. Rahulolevate ajateenijate osakaalu suurenemine on toimunud rahulolematute arvelt, sest nii-öelda ilma selge seisukohata ajateenijate osakaal on aastate kaupa olnud püsiv, jäädes ühe viiendiku juurde. 

Eriolukorrast tingitud muutuste tajumise intensiivsus oleneb rahulolust teenistusega. Võib eeldada, et märtsi keskpaigaks oli ajateenijatel üldine rahulolu või rahulolematus ajateenistusega välja kujunenud ning sellele pinnasele langesid eriolukorraga kehtestatud piirangud.

Ajateenijate kõrgem rahulolu ajateenistusega väljendus eriolukorras kaitseväe rolli suuremas väärtustamises ja isiklikus panustamisvalmiduses. 

Madalama rahulolu taustal süvenes mure enda ja lähedaste pärast ning pingestusid suhted ülemate ja teiste ajateenijatega. Samas väljaõppe taseme langus ühelt poolt ja intensiivistumine teisalt on rahuloluga ajateenistusega kaheti seotud. 

Väljaõppe taseme langust eriolukorras tajusid keskmisest vähem need ajateenijad, kes jäid teenistusega väga rahule, kuid samas ka need, kes ei jäänud üldse rahule. Viimaste puhul on ilmselt juba eelnev rahulolematuse foon nii suur, et nad väljaõppesse ise väga ei panusta ja seega ei tajunud ka eriolukorras väljaõppe taseme langust. 

Väljaõppe mahu suurenemisel eriolukorras on rahuloluga sarnane seos. Väljaõppe intensiivsemaks muutumise tajumine võib suurendada rahulolu ajateenistusega, kuid teisalt ka rahulolematust. Seda siis olenevalt eelhäälestusest ja sellest, mida ajateenistusest oodatakse.

Näiteks nende ajateenijate puhul, kes teenistuse alguses tulid teenistusse kutse alusel ning ajateenistuse vabatahtlikkuse korral oleks jätnud üldse teenistusse tulemata, seostub väljaõppe intensiivsemaks muutumise tajumine madalama rahuloluga. 

Seevastu nende ajateenijate jaoks, kes oleks teenistusse tulnud ka vabatahtliku teenistuse korral, väljaõppe intensiivsemaks muutumine on seotud pigem kõrgema rahuloluga.

Vaadates konkreetsemalt, kuidas on üldine rahulolu väljaõppega seotud tajutud muutustega väljaõppes eriolukorras, siis väljaõppega väga rahule jäävad ajateenijad ei tajunud eriolukorras väljaõppe taseme langust, küll aga toovad nad keskmiselt enam esile väljaõppe muutumist intensiivsemaks ja iseseisva töö mahu suurenemist.

Võib järeldada, et on teatud grupp ajateenijaid, kellele eriolukorraga kaasnenud muutused väljaõppes pigem sobisid ning see väljendub ka nende suuremas rahulolus nii teenistusega üldiselt kui ka väljaõppega kitsamalt. 

Palju sõltub väeosast

COVID-19 kimbutas väeosasid erinevalt ja see peegeldub ka ajateenijate hinnangutes. Me ei too siin detailset vaadet väeosade kaupa, vaid eristame ajateenijate hinnangud väeosa asukoha järgi.

Mure enda ja lähedaste käekäigu pärast on universaalne ning ootuspäraselt piirkondade vahel erinevusi keskmistes hinnangutes esile ei tule. Küll aga ilmneb, et väljaõppe tase kannatas eriolukorra tõttu enim Tallinnas ja Ämaris ning kõige vähem Paldiskis ja Võrus paiknevate ajateenijate hinnangul.

Samas tajusid Ämaris paiknevad ajateenijad keskmisest rohkem suhete pingelisemaks muutumist teenistuses ning Tapal jällegi keskmisest vähem. 

Eriolukorraga kaasnenud positiivsed tahud, nagu selgem arusaamine kaitseväe rollist kriisiolukorras ja suurenenud huvi riigikaitse ning sporditegemise vastu, on iseloomulikud Tallinnas paiknevate väeosade ajateenijatele ning keskmisest madalamalt hindasid seda aspekti Ämaris asuvad ajateenijad.

Jõhvis paiknevad ajateenijad tulevad aga esile keskmisest kõrgemate hinnangutega väljaõppe intensiivsemaks muutumise kohta. Kuigi võiks eeldada, et säärase tulemuse taga peitub vene kodukeelega ajateenijate suurem osakaal Jõhvis paiknenud väeosades, siis see on ainult pool seletust.

Teine pool pigem kinnitab väeosa rolli väljaõppe intensiivsemaks muutumisel. Nimelt ka Jõhvis paiknevate eesti kodukeelega ajateenijate hinnangud väljaõppe intensiivsemaks muutumise kohta eriolukorras on kõrgemad kui eesti emakeelega ajateenijatel teistes väeosades. 

Järgmised lained tulevad teisiti

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi koroonakriis muutis elukorraldust kõigis elusfäärides ja puutumata ei jäänud ka ajateenistus, siis üldiselt saadi kriisiga hästi hakkama.

Eriolukord langes juuli eelkutse ja oktoobri põhikutse ajateenijate jaoks teenistuse teise poolde, mistõttu üldine rahulolu foon ajateenistusega oli selleks ajaks juba välja kujunenud. 

Kõrgema rahuloluga ajateenijate jaoks oli eriolukord vähem traumeeriv, kuid rahulolematuse foonil eriolukord pigem võimendas ebakõlasid. Eriolukorras tuli selgemalt esile, kui oluline on ajateenijate jaoks side lähedastega ja võimalus osaleda väeosast väljaspool toimuvates tegevustes. 

Sellised tulemused peegeldavad ajateenijate kogemust koroonakriisi esimese laine ajal, ning nüüd olles teises laines, on olemas eelnev kogemus.

Väeosad on ilmselt paremini valmistunud, mõeldud on rohkem ka sellele, kuidas tagada sõduritele puhkeaeg ning tuua vaheldust igapäevasesse teenistusrutiini koroonakriisist tingitud piirangute ajal.