Merepõhja kaardistamine, mis on muu hulgas oluline maavärinate uurimiseks ja selle süsiniku sidumise võime tuvastamisel, toimub tavaliselt hiiglaslike õhupüsside abil. Viimastega saadetakse ookeani põhja võimsad helikärgatused, mille peegeldus kannab infot merepõhja ülesehituse kohta. Sellised uuringud on aga kallid, lisaks häirivad helilained vaalade omavahelist suhtlust, vahendab Scientific American.

See on tõeliselt vahva, et on olemas alternatiivne informatsiooniallikas, kommenteeris uuringu kaasautor Vaclav Kuna, Tšehhi teaduste akadeemia geofüüsika instituudi seismoloog. Kuna sai avastusele jälile, kui ta uuris aastatatel 2012–2013 Oregoni rannikuvetes maavärinaid. Ta pani tähele, et seismilisi võnkeid püüdvad instrumendid registreerisid signaale, mis kattusid vaalahüüete sagedusega.  

Kuigi seismilised mõõteriistad on vaalahääli kinni püüdnud varemgi, märkas Kuna ühte olulist detaili. Ta pani tähele, et mõned signaalid ilmusid üksnes vibratsioonidena, mitte aga mikrofoniga jäädvustatava heli kujul. See tähendab, et signaalid ei tulnud otse vaaladelt, vaid olid merepõhja tagasipeegeldused.  

Heeringavaalade laul kõlab valjude, umbes ühesekundiliste hüüatustena. See muster sobib pinnavormide uurimiseks paremini kui pikaajalisem heli, kommenteeris uuringus mitte osalenud Washington Ülikooli geofüüsik William Wilcock. Ta lisas, et heeringavaalad on laia levikuga, mistõttu saab nende hüüdeid kasutada väga erinevates piirkondades.

Kuna möönab, et vaalahelide kasutamisel on omad puudujäägid. Näiteks on vaalade laul üsnagi piiratud sagedusega, mis tähendab, et nende abil saadud kujutised merepõhjast on väiksema lahutusvõimega kui need, mis on saadud õhupüsside kasutamisel.

Sellegipoolest pakub vaalasignaalide kasutamine merepõhja uuringutes uusi võimalusi, millest saavad teise seas kasu lõigata klimatoloogid ja seismoloogid. Vaalalaulu täiendava meetodina kasutamine annab rohkem vabadust ka vaaladele endile, nii et see on kasulik mõlemale poolele, täiendas Kuna.  

Uuring ilmus ajakirjas Science.

njuu II