Hajutatud vastutus pidurdab Eesti suurt prügipööret ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Keskkonnateadlikkuse uuringu järgi sorteerib sageli prügi 84 protsenti Eesti elanikest. Samas jõuab olmejäätmetest ringlusse vaid 28 protsenti ja seda juba mitmendat aastat järjest. Ebakõlal on mitu põhjust.

Varem võttis Eesti endale kohustuse saata 2020. aastaks ringlusse poole tekkivatest olmejäätmetest. Euroopa Liidu prügitrahvist pääseti vaid tänu arvutusmetoodika muutmisele ja Eestile anti n-ö armuaega.

"Põhiliste murekohtadena ei saa me materjali kätte. Kui aus olla, oleks vaja liigutada kahte otsa. Ka seda, kuhu me selle suuname ja mida me selle (materjaliga) teeme. Näiteks plasti võime eraldi liikidena kätte saada, kuid kui seda lõpuks kusagile panna ei ole, siis ringlussevõtu osa jällegi ei suurene," märkis keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma saates "Osoon".

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse programmijuht Harri Moora hinnangul pole suudetud erinevaid osapooli piisavalt kaasata. Selge pole ka see, kes peaks mille eest vastutama. "Kõige olulisem on kindlasti kohalik omavalitsus, kes on kõige lähemal jäätmetekitajale ehk meile kõigile ja peaks seda keskselt korraldama," sõnas Moora. Programmijuht lisas, et pakendijäätmete liigiti kogumise mugavusele pole pööratud tema hinnangul veel piisavalt tähelepanu.

Kui piltlikult tuleb kõndida nende ära andmiseks kilekottidega kilomeetri kaugusele, siis selle tegemisest lõpuks loobutakse, nentis ka Heinma. N-ö mugavusteenuse sisseseadmine ehk pakendijäätmete kodu lähistelt kogumise eest tuleks inimesel täiendavalt välja käia suurusjärgus mõnikümmend senti. Ehkki see võiks tulla kokkuvõtlikult segaolmejäätmete kogumisest odavam, pole leitud kava juurutamiseks laiemat toetust, möönis asekantsler.

Pakendijäätmete liigiti kogumine toimub Eesti tootjavastutuse põhimõttel. Teisisõnu peavad pakendiettevõtjad tagama, et nende poolt turule pandud pakend kokku kogutakse. Seda iga inimese kodu juurest tegemist on pidanud tootjad seni liiga kalliks. Eesti omavalitsused ei suuda aga taolist kogumissüsteemi Moora sõnul hallata.

Uued ajad, uued väljakutsed
Jäätmeseaduses kirjutatakse ette seegi, millised pakendid olla võivad. Tulevikus loodetakse senisest täpsemalt sätestada, et nende keskkonnamõju peab olema võimalikult väike. Nii näeb näiteks Euroopa Liidu strateegia ette, et aastaks 2030 peaksid olema ringlusse võetavad kõik, sh ka plastpakendid. Sisuliselt tähendab see, et tootja ei saa lasta turule mitmest materjalist kokku pandud pakendit, kui neid pole võimalik üksteisest eraldada.

Eesti tootjad astuvad pakendite lihtsustamise ja nende koguse vähendamise suunas esimesi samme. Näiteks on sellega tegelenud piimatööstusettevõte AS Tere, mis laseb aastas turule umbes 1000 tonni pakendit. Kuigi firma tahtis olukorda parandada ka omal soovil, võimaldas seda lõpuks teha tarbijate surve pakenditootjatele.

"Kui räägime väikestest toodetest, mis me tarbime ära ühe korraga, siis sellistel toodetel me juba paar aastat ei kasuta peal ühekordseid plastikkaasi. See oli tegelikult väga lihtne samm ja teised tööstused on sellega samuti kaasa läinud," tõi Tere turundusjuht Katrin Tamm näite.

Sarnases võtmes õnnestus kasutatavat plasti poole võrra vähendada kohupiimatorupakendis, kui eemaldati sellele turunduslikel eesmärkidel kleebitud fooliumkiht. Omad piirangud siiski jäävad. "Pakendi puhul on muidugi kõige olulisem toiduohutus. Pakend peab kaitsma toodet välismõjude eest ja suutma säilitada toote kvaliteedi selle säileaja lõpuni. Kõige olulisem on toiduohutus, millest me lähtume," lisas Tamm. Arvestada tuleb lisaks kasutajamugavuse ja seadmepargi eripäraga.

Harri Moora pidas taaskord oluliseks vastutuse ettevõtetele panemist. "Kui ettevõtjad võtavad jäätmete osas vastutuse ja nad seda selgelt näevad ja tunnetavad, siis igal juhul on palju suurem tõenäosus, et nad hakkavad ka seda nii-öelda algpõhjust muutma, milleks on pakendimaterjalide valik, kogus, ülepakendamise vähendamine jne," lisas programmijuht.

Vabaturu eripärad
Materjali uuesti ringlusse saatmisel on teisigi takistusi. Katrin Tamm märkis, et ainuüksi AS Tere laseb aastas turule 400 tonni tetrapakke. Sellele lisandub teiste tööstuste toodang. "Kõik Eesti piima-, tetra- ja purepakid lähevad põletusse ning meie piirkonnas ei ole siis endiselt õiget käitlusviisi, kuidas need pakendid saaks uuesti ringlusesse lasta," sõnas kommunikatsioonijuht.

Mujal valmistatakse kogutavast kartongist muu hulgas näiteks ehitusmaterjale jmt. Samas tunnistas ta, et ainuüksi Eesti tarbeks pole mõtet sobivat jaama ehitada ja tarvis oleks Baltikumi-ülest koostööd.

Moora nentis, et vabaturu tingimustes muutuvad jäätmekäitluses järgitavad põhimõtted ajapikku ja isevoolu. "Süsteemid on olemas, aga need on väga erinevad väga erineval tasandil. Mõnel pool on liigiti kogumine parem, mõnel pool ei eksisteeri seda üldse. Puudub keskne koordineerimine, mis peaks tegelikult selle ära korrastama, et kõik väga selgesti teaks, mida nad teevad," lisas programmijuht. Ehkki siinkohal võiks olla kasu IT-lahendustest, nõuab selleks vajalik innovatsioon ja arendustöö taas rahastajat.

Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi ajal suunatakse Eestis plaani järgi jäätmekäitluse taristusse 20–30 miljonit eurot. Suurte prügilate toetamise asemel on seekord sihikul teised horisondid. "(Raha läheb) just nendesse nutikatesse lahendustesse inimesest kuni siis lõpliku käitluseni välja. Kui regulatsioon, inimeste teadlikkus, soov ja ja rahalised vahendid kõik kokku panna, siis usume, et jäätmepööre ringpöörde ja rohepöörde osana, on Eestis täiesti täiesti võimalik," sõna Kaupo Heinma.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Osoon"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: