Koroonaravi ekspert soovitab: vähem antibiootikume ja rutem haiglasse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkusosakonna juhataja Anne Kallaste.
Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkusosakonna juhataja Anne Kallaste. Autor/allikas: erakogu

Inimesed pöörduvad haiglasse liiga hilja ning perearstid ei tohiks kergekäeliselt välja kirjutada antibiootikume, rääkis Novaatorile Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkusosakonna juhataja Anne Kallaste.

Kas teie hinnangul inimesed on piisavalt kursis sellega, mida koroona endast kujutab ning oskavad oma seisundit adekvaatselt hinnata?

Ilmselt on levinud teadmine, et osa inimestest põeb haigust kergelt ja mitte kõik haigestunutest ei satu haiglasse. Millest võibolla pole piisavalt räägitud, on hoopis see, et tegemist võib olla väga salakavala haigusega.

COVID-19 puhul on juba kevadest alates räägitud niinimetatud vaiksest hüpoksiast, mis tähendab seda, et haigel võib olla oluline hapnikupuudus, aga ta tunneb end sealjuures hästi. Kui  inimene tunneb end hästi, siis ta ei otsi ka abi.

Saan rääkida sellest, mida ma näen nakkushaiguste osakonda hospitaliseeritud haigete puhul.  COVID-19 ohtlik eripära on see, et olulise hapnikupuudusega haige ei kaeba suurt midagi ja ei saa aru, miks personal tema pärast muretseb. See oli ka meie jaoks esialgu üsna harjumatu, et kuidas patsient selliste halbade näitajate juures midagi ei kaeba.

Seetõttu on väga oluline, et patsiendil oleks haigestumisel hea kontakt perearstiga, kellel oleks hea ülevaade haiguse kulust ja võimalikust seisundi halvenemisest. Need, kelle seisund halveneb, on vaja õigeaegselt suunata haiglaravile.

Kui haigus kulgeb raskemalt, siis haiglaravi vajadus tekib tavaliselt esimese nädala lõpus või teise nädala alguses. Õige hetk, millal koduse ravi meetoditega enam hakkama ei saa, on oluline ära tunda.

Alarmeeriv on näiteks see, kui kõrge palavik kestab noorematel inimestel üle viie päeva ja eakamatel üle kolme päeva või juba taandunud palavik taastekib. Siis peaks keegi kindlasti haige seisundit hindama – võimalusel võiks see olla perearst. 

Sealjuures ei pruugi alati telefoni teel haige seisundi hindamine aidata, sest nagu eespool ütlesin, ei pruugi inimene midagi kurta. Oluline on seisundi halvenemise kahtlusel hinnata vere hapnikusisaldust saturatsiooni mõõtmise teel ja see võimalus on perearstidel olemas.

Haiglaravi vajaduse määravadki hingamispuudulikkuse tunnuste olemasolu või üldseisundi halvenemine muus osas.

Mida positiivse diagnoosi saanutele südamele paneksite?

Kontakteeruge kindlasti oma perearstiga. Lisaks tuleb kinni pidada kõikidest soovitatud meetmetest, et haigus edasi ei leviks.

On ilmnenud, et ka sama omavalitsuse piires võib koroonapositiivsetele antav info olla väga erinev. Novaator kirjutas mõned nädalad tagasi juhtumist, kus kaks kõrgemas keskeas kodanikku said lühikese vahega koroona diagnoosi ning kui ühele pandi südamele, et ta peaks püsima kodus ega tohiks isegi oma koera õue kergendustiirule viia, siis teist julgustati looduses jalutama ning värskes õhus tervist turgutama. Seega näib, et koroona põdemise kogemus võib sõltuda sellest, millise eksperdiga inimene suhtlema satub. Kas ka määratud ravi on arstiti ja tervisekeskuseti erinev?

Julgen arvata, et Eesti erinevates haiglates COVID-19 patsientide ravi põhimõtetes suuri erinevusi ei ole. Põhjuseks väljatöötatud ühine ravijuhend, mis hiljaaegu ka avaldati.

Oleme algusest peale lähtunud haigete ravis tõenduspõhisusest. Juba kevadel sai Tartu Ülikooli Kliinikumis kirjutatud toona olemasoleva teaduskirjanduse põhjal COVID-19 patsientide käsitlusjuhend nii nakkushaiguste kui ka intensiivravi osakonna jaoks. Nakkushaiguste osakonnas oli see arstidele suureks abiks, kuna haigus oli uus ja mõningad aspektid nende patsientide ravis on tavapärasest erinevad.

Uue teadusinfo lisandumisega tekkis sügise alguses vajadus juhendeid uuendada ja võeti vastu otsus koostada Tartu Ülikooli kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla ühisjuhend, et COVID-19 patsientide ravi põhimõtted oleksid ühtsed.

Lisaks osalesid juhendi välja töötamisel ka Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla arstid. Juhend valmis eelmise aasta novembris – siis, kui hospitaliseeritute arv taas suurenema hakkas.

Koostatud juhend on vabalt kättesaadav ka teistele haiglatele, kus nende patsientidega tegeletakse - eesmärk ongi ravida kõiki COVID-19 patsiente Eestis ühtsete põhimõtete alusel.

Loomulikult on kogemus nende haigete käsitlemisel veel erinev ja vähemasti Lõuna meditsiinistaabi piirkonnas oleme praegu otsustanud, et raskemad COVID-19 patsiendid on koondatud juba COVID-19 patsientide ravis kogenud haiglatesse.

Perearstid on uues ja keerulises olukorras, kas teil on mingeid üldiseid soovitusi selle kohta, mida teha või mida pigem mitte teha?

Kogu tervishoiusüsteem ja riik tervikuna on keerulises olukorras. Kui haiglatesse satuvad raskemalt haigestunud patsiendid, siis perearstid tegelevad väga paljude – ka kergelt haigust põdevate haigetega. Kiidan kõiki perearste nende suure töö eest nende patsientide jälgimisel ja nõustamisel.

Lisaks tuleb meeles pidada, et ka teised haiged ei ole kuhugi kadunud ehk siis perearstidel on koormus praegu kindlasti väga suur. Lähinädalatel suureneb see tõenäoliselt veelgi, arvestades viimaste nädalate nakatunute arvu. Piirkonniti on olukord muidugi hetkel väga varieeruv ja seetõttu on ka kogemus nende haigetega tegelemisel perearstide seas erinev.

Meie nakkushaiguste osakonna valvearstile on meie piirkonna perearstid nõu küsimiseks helistanud ja me nõustame heameelega. Seega, kui perearstil on jälgimisel oleva haige pärast mure, siis julgustan kindlasti nõu küsima. Lõpuks on meil kõigil ühine eesmärk – patsiendi heaolu.

Oluline teema antud haigusega, millest räägitakse praegu vähe, on COVID-19 ja antibiootikumid. Juhin sellele tähelepanu seetõtu, et kui me sellega juba praegu ei tegele, on üks oluline COVID-19 seotud pikaajaline mõju antibiootikumresistentsuse suurenemine ja selle tagasi pööramine on oluliselt keerulisem.

Tuleb meeles pidada, et  tegemist on ennekõike viirushaigusega ja antibiootikumiravi alustamist tuleb hoolega kaaluda.

Bakteriaalse kopsupõletiku tõenäosus esimesel haigusnädalal on väga väike. Erinevalt gripist ei ole meil koronaviiruse vastu toimivat viirusvastast preparaati, mida ambulatoorselt saaks kasutada.

Seega on esimesel haigusnädalal oluline just sümptomaatiline ravi – palavikku alandav ravi, kõrge palaviku foonil piisav vedeliku tarvitamine jms.

Kevadel oodati pikisilmi vaktsiini ja see tundus nagu helesinine unistus või valge laev. Nüüd, mil lausa mitu vaktsiini on päevakorral, on ühtäkki ilmnenud, et on neid, kes siiski ei soovi seda saada ega luba seda manustada ka oma vastutusel olevatele riskirühma kuuluvatele eakatele. Tegemist on uute ja väga kiiresti väljatöötatud vaktsiinidega. Kas inimeste alalhoidlikkus on teie hinnangul põhjendatud?

Inimeste alalhoidlikkus tuleneb teadmatusest ja see põhjustab ettevaatlikkust. See on täiesti arusaadav. Siin ongi oluline spetsialistidel jagada vaktsiini kohta ammendavat informatsiooni, sest nõusolek vaktsineerimiseks – nii nagu meditsiinis ikka, saab olla vaid informeeritud nõusolek.

Soovitan kõigil, kes on veel vaktsineerimise osas kõhkleval seisukohal, pidada kindlasti oma perearstiga nõu. Kuigi vaktsiin ei ole veel kõigile kättesaadav, siis nõustamist selles osas saab juba praegu teha. 

Ilmselt kordan juba teiste poolt öeldut, aga on oluline meeles pidada, et me keegi ei tea, kuidas ühel või teisel inimesel COVID-19 kulgeda võib. Jah, me teame, et eakamatel on suurem tõenäosus haiguse raskemaks kuluks, kuid mitte alati.

Meil on nakkushaiguste osakonnas olnud ka noori, varasemalt terveid ja tervislikke eluviisidega patsiente, kelle puhul ei oleks osanud kuidagi ennustada, et kujuneb kahepoolne raske kopsupõletik ja inimene vajab seetõttu haiglaravi.

Teine oluline põhjus vaktsineerimiseks on asjaolu, et seeläbi katkeb nakkusahel. Haigus on nakkusohtlik juba enne sümptomite teket ja võib juhtuda, et inimene levitab viirust pahaaimamatult. Ainuüksi meetmetest ei pruugi piisata ja usun, et keegi meist ei taha oma kallist lähedast kogemata viirusega nakatada.

Mina olen oma esimese COVID-19 vaktsiinidoosi saanud ning olen lootusrikas, et üheskoos – vaktsineerides ning teisi kehtivaid meetmeid jälgides – on meil võimalik COVID-19 pandeemia ületada ja ühel hetkel pöörduda tagasi ka tavapärase elu juurde.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: