"Jupikid, nagu ka teised subarktilised põlisrahvad, uskusid hingestatud ja mitmekihilisse maailma, milles inimestel, loomadel ja isegi esemetel on isiksus ja surematu hing," ütleb värske doktor Anna Mossolova. Oma doktoritöös keskendus ta jupikite kultuuripärandi ühele peamisele traditsioonile ehk maskide valmistamisele.

Tuginedes Nunalleqi leiukoha arheoloogilistele leidudele ja etnograafilistele välitöödele Alaskal, püüdis Mossolova täita kultuurilünki jupikite ajaloos, mille jättis sinna võõrkultuuri ja -võimu all elatud aeg. "Minu doktoritöö käsitleb jupikite maskeerimistavade muutumist läbi aja: koloniseerimiseelse perioodi, koloniaalajastu ning tänapäeva ehk põlistraditsioonide taaselustamise perioodi," kirjeldab ta.

Hoides häid suhteid nähtamatuga

Anna Mossolova sõnul kasutasid jupikid maske oma iga-aastastel talvetseremooniatel. Need olid üritused, kuhu kogukonnad tulid kokku elutsükli erinevaid osi tähistama. Näiteks avaldati seal austust loomadele ja paluti neil uuel hooajal tagasi tulla.

"Tseremooniate ajal said mitte-inimesed ehk teised isiksustatud olendid ennast nähtavaks teha läbi maskide," ütleb uurija. Täpsemalt kujutasid jupiki maskid erinevate loomade vaime, šamaanide abilisi ja teisi üleloomulikke olendeid. Samuti võis mask kujutada mõnd taime, triivpuud või loodusjõudu, näiteks tuult või külma ilma. Selline valik polnud juhuslik, sest Mossolova sõnul sõltus kogukonna ellujäämine ja heaolu suhetest ilmastiku, loomade, vaimude ja surnutega. Talvised tseremooniad olid niisiis ellujäämispidustused, kus tugevdati kogukonna sidemeid ning loodi turvatunnet.

"Jupikite tähtsad rituaalid ja tseremooniad ei sobinud aga kristlastest uusasukatele, kes nägid maskides vaid paganlikke sümboleid," jõuab Mossolova traditsiooni hääbumise juurde. Ta lisab, et jesuiidi ja moraavia kirikute misjonärid avaldasid jupikitele sedapalju survet, et enamik jupiki kogukondi jättis maskidega tantsimise juba 1920. aastatel sinnapaika. Nõnda kaktkes maskivalmistamise oskuse kogukonnas edasiandmine aastakümneteks.

Morsakihv või Swarovski kristall?

"Pärimuslikke tavade taaselustamine algas jupikite kogukondades 1980. aastatel. Tänapäeval valmistab maske umbes paarkümmend jupiki kunstikku," kirjeldab Anna Mossolova olukorda. Oma töö jaoks vestles ta seitsme Alaska põliskunstnikuga. Vesteldi muu hulgas nii kadunud teadmiste taaselustamisest, "autentse" põliskunsti mõistest kui ka maskide rollist kaasaegse jupiki kogukonna elus.

"Paljudest vestlustest jäi kõlama, et kontaktieelsete kultuuripraktikate taastamine on põlisrahvaste jaoks äärmiselt oluline pikalt mahasurutud identiteedi tugevdamiseks ja ajaloolisest traumast tervenemiseks," märgib uurija.

Jupiki kunstnikud ei piirdu taas maske valmistades aga ainult sajanditaguse materjalivalikuga. Mossolova sõnul valmistati maske ajalooliselt puidust, täpsemalt randa uhutud triivpuidust. "Päris puitu Yukon-Kuskokwimi delta tundras ei kasva," põhjendab ta.

Maskid olid uurija sõnul väga keerukad ning rikkalikult ehitud. Sageli ümbritsesid omaaegset maski täielikud või osalised painutatud puidust rõngad, samuti kinnitati rõngastele või maski põhiosale loomade kujusid. "Jupiki rõngastatud maski vaadeldakse kui mitmekihilist ja hingestatud universumi miniatuurset mudelit, milles igal olendil ja igal sündmusel on oma koht ja tähtsus," seletab ta ja lisab, et üldjuhul värviti maski vahetult enne tseremooniat, kuna usuti, et siis muutub see elusaks.

Tänapäeval saavad jupiki maskikunstnikud arheoloogilistest ja etnograafilistest kogudest küll inspiratsiooni, kuid lisavad kaasaegseid uuendusi. "Nad kasutavad kõikvõimalikke materjale: traditsioonilisi materjale nagu morsakihvi, karusnahka, rohtu, sulgesid ja muud, kuid ka uuemaid materjale, nagu akrüülvärve, plastikut, sünteetilisi niite, naelu, okastraati, poolvääriskive ja isegi Swarovski kristalle," loetleb Mossolova.

Värske doktori sõnul näitavad uuendused elava traditsiooni arengut ning kunstilist reaktsiooni võõrvõimust tingitud kultuurikatkestusele. "Side minevikuga ei piirdu alati ainult materiaalse vormi kopeerimisega, vaid avaldub ka nendes immateriaalsetes lugudes ja väärtustes, mida need vormid tegelikult edasi kannavad," märgib ta. Niisiis, ehkki praegused jupiki kunstnikud kasutavad uusi vahendeid, avalduvad nende töös Mossolova sõnul vägagi traditsioonilised maailmavaated.

Minevikupilti taastades olevikku muutmas

Jupikid on Alaska edela- ja keskosa ning Venemaa Kaug-Ida põlisrahvad, kelle keel kuulub eskimo-aleuudi keelkonda. "Alaska jupikid, kelle kogukondades olen töötanud, on suurim Alaska põlisrahvas, kes elab enamasti Beringi mere rannikul ja Yukon-Kuskokwimi delta alal," ütleb Anna Mossolova.

Eluviisi poolest on jupikid olnud suhteliselt paiksed, sest Edela-Alaskas leidub võrreldes muu Arktikaga piisavalt rikkalikke loodusressursse. Traditsiooniliselt liikusid jupiki pered Mossolova sõnul hooajaliselt tundras asuvate talvekülade ja suviste kalalaagrite vahel. Nad on uurija sõnul hoidnud tugevat sidet oma maaga ja loomadega, kellega nad seda maad jagavad. "Hoidmaks tasakaalu inimeste ja vaimude maailma vahel, pidid jupikid kinni pidama kokkulepitud "elamisreeglitest" ja järgima šamaanide ettekirjutisi ja keelde," ütleb ta.

Esimest korda puutusid Alaska jupikid eurooplaste ja ameeriklastega kokku alles umbes 1820. aastal ehk hiljem kui näiteks Lõuna-Alaska põlisrahvad. Kohtumine sai saatuslikuks enam kui pooltele Yukon-Kuskokwimi delta elanikele, kes surid sissetoodud nakkushaigustesse nagu grippi ja rõugetesse. Sellest ajast saati on jupikite kodupiirkonnas kanda kinnitanud ka uued usutunnistused ning nad ise on jäänud  poliitiliselt ja kultuuriliselt marginaliseeritud vähemuskogukonnaks.

"Samas, nagu ka minu doktoritöös uuritust selgub, on jupiki kultuur vastupidavuse kultuur," tõdeb Mossolova. "Paljud traditsioonilised uskumused, olulised põlised maailmavaated ja ka keel on säilinud tänapäevani. Tugev kultuuriline identiteet on endiselt parim kaitse igasuguste sotsiaalsete hädade vastu."

Mossolova on tegelenud jupikitega alates 2015. aastast, mil ta asus tööle Nunalleqi arheoloogilstel väljakaevamistel Beringi mere rannikul Alaska põlisküla Quinhagaki läheduses. Tegu on kogukonnaarheoloogia projektiga, kus külaelanikud kutsusid 2009. aastal arheoloogid appi päästma kiiresti lagunevat igikeltsast välja sulavat mätasmaja.

"Nunalleqi mätasmaja pärineb ajavahemikust 1570–1670. See on üks vähestest arheoloogilistest leiukohtadest Edela-Alaskas, mis on pärit veel kontaktieelsest perioodist ning ainus, mis tõestab rikkalikku maskide traditsiooni olemasolu mitu sajandit enne jupikite koloniseerimist," selgitab värske doktor. Aastatel 2009–2018 leiti Nunalleqi leiukohast Mossolova sõnul peaaegu 100 000 eset, millest umbes 750 on seotud jupikite maskeerimistavadega. Nunalleqist väljakaevatud artefaktide hoidmiseks avas Quinhagaki kogukond oma muuseumi, mis on uurija sõnul pretsedenditu algatus väikse Alaska küla jaoks.

"Tahan loota, et minu doktoritöö aitas kaasa jupikite koloniseerimiseelse maailmavaate rekonstrueerimisele, mis ankurdab nende identiteeti ka tänapäeval," ütleb ta. Mossolova sõnul aitab parem arusaam maskide koloniaalajastu-eelsest valmistamisest jupikitel hoida oma pärimustavasid ja nendega seonduvat ka tänapäeval.

Anna Mossolova kaitses oma doktoriväitekirja "Mending the Breaks: Revival and Recovery in Southwest Alaska Mask-Making Tradition" ("Katkestuste parandamine: Edela-Alaska maskide valmistamise tavade uurimine ja taaselustamine") 10. detsembril Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis.