Eesti, Läti ja Leedu keeruline saatus Teises maailmasõjas tõi kaasa suure põgenikelaine. Arnshavi andmeil jõudis väikestel alustel üle mere Rootsi pageda ligi 30 000 inimest, neist enamik Eestist: "Pagemisega kaasnes mitu ohtu: paadid olid enamasti ülekoormatud ja neid võidi rünnata nii õhust kui ka patrull- või allveelaevadelt. Kui põgenikel õnnestus Rootsi jõuda, siis nende paadid konfiskeeriti ja 1945. aastal anti need Nõukogude Liidule üle." 

Ehkki mitmed Teise maailmasõja põgenikelainega kaasnevad teemad on uurijatelt tähelepanu saanud, pole protsessi käigus tekkinud ainelise pärandi kohta kuigi palju teada. Arnshavi tõukaski tegudele soov selgitada välja, kui palju põgenikepaate Rootsis veel alles on, millises seisundis need on, kus neid leida võib ja kas neil on ka mingi roll põgenemisega seotud mälukultuuris.

Alles on 34 paati

Ta leidis ja külastas kokku 34 alust, mille põgenikepaatideks olemise kohta on olemas kas kindlad tõendid või kohalik pärimus. Alustel on väga erinevad ajalood: mõned on endiselt aktiivses kasutuses, teised juba ammu mahajäetud ja meenutavad pigem nn. moodsaid varemeid, mille puhul esteetika ja lagunenud olek on omamoodi väärtused, mis pakuvad silmajale sidet minevikuga.

Mõned paadid on leidnud tee muuseumi väljapanekutesse, kus nende roll on olla osa laiemast mälumaastikust, osa kuuluvad aga kohalikele ühingutele ning on pigem monumendi rollis. On ka paate, mis on jäänud nii-öelda perekonda, ehk need kuuluvad inimestele, kel on pagulusega isiklik side. 

Erinevad saatused

Doktoritöös ilmneb, et ehkki põgenikepaatide sõjajärgne saatus võis olla kirju, hakkas pärast aktiivse kasutuse lõppu taas esile kerkima justnimelt põgenikepaadiks olemisega seonduv.

Selle teadmise omaksvõtt aitab paati vääristada ning tagada terviku või osade teadliku säilitamise. "Paadid aitavad anda edasi mälestusi ja osundada teatud spetsiifilistele kogemustele, mis muidu võiksid hõlpsasti ajalooteadmiste suures massis kaduma minna," selgitab Arnshav protsessi tagamaid. Isegi kui paat ei ole võetud muinsuskaitse alla, näevad inimesed seda osana kultuuripärandist ja see tekitab tunde, et paatide eest tuleks hoolt kanda.

Arnshavi sõnul tekitasid paadid emotsionaalseid reaktsioone ka neis omanikes, kel pagulusega endal kokkupuudet ei olnud: "Kõik nende paatide omanikud leiavad, et paadid on säilitanud osa oma põgenikepaadi identiteedist. Omanikel näib olevat nende alustega aktiivne ja oluline suhe ning aluste ajalugu ei lähe ka põhjalike remontide käigus kaotsi." 

Äsjakaitstud doktoritööl on kolm fookust. Üks on seotud emotsioonidega ja eritleb, kuidas esemed suudavad inimestes mõtteid ja tundeid tekitada. Teine keskendub arheoloogiale, kolmas aga esemete biograafiale ja sellele, kuidas nendega seotud sotsiaalsed suhted ajas muutuvad.

Kui siiani on enamik paate olnud teada vaid kohalikele, siis Mirja Arnshavi töö tulemusena on olemas täielik fotodega varustatud andmestik ning paate saab käsitleda arheoloogiliste objektidena: "Eraldi arvestust saab pidada suuruse, positsiooni ja laevakere detailide üle, mille baasil arutleda vägivalla, poliitika, karile sõitmise, laevade päästmise ja parandamise, põgenemisstrateegiate ja riskide võtmise erinevate aspektide üle. Paadid illustreerivad selliseid kogemusi, mille kohta on väga vähe allikaid, mistõttu neil võib olla suur mõju põgenemise mõistmisel," loodab värske doktor. 

Mirja Arnshavi doktoritööga "De sma batarna och den stora flykten: Arkeologi i sparen av andra världskrigets baltiska flyktbatar" saab tutvuda DiVa portaalis.