Kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuseid nõrgestab raha ja inimeste nappus
Kohalike omavalitsuste pakutav sotsiaalabi ei jõua kõigi abivajajateni, sest kõiki teenuseid kõik omavalitsused ei osuta. Eeskätt takerdub kohalik sotsiaalabi raha ja inimeste ebavõrdsesse jaotumisse, selgub Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst.
Kohalikud sotsiaalpoliitilised meetmed on sotsiaalteenused ja -toetused, mida eraldavad kohalikud omavalitsused ehk kohalik võimutasand saab nende meetmete üle ise otsustada vähemalt väikesel poliitilisel ja professionaalsel määral.
Värske doktor Kersti Kriisk keskendus oma töös kohalikele heaolu süsteemidele kui tervikutele. Ta võttis fookusesse 18 kohalikku sotsiaalteenust ja viis sotsiaaltoetust. Oma töös uuris Kriisk eelkõige regulatiivseid ja territoriaalseid aspekte. Samuti võrdles ja analüüsis ta kohalike sotsiaalpoliitiliste meetmete regulatiivseid struktuure, meetmete vastastikust sõltuvust ning vahendite jaotust kohalike omavalitsuste vahel ja sees.
Uurimistulemustest selgus, et mitmeid kohalikke sotsiaalpoliitilisi meetmeid rakendavad vaid pooled või veelgi väiksem osa omavalitsustest. Seega tuleks Kriiski sõnul paremini analüüsida, milliseid juhtimismeetmeid peaks nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil rakendama, et mingit sotsiaalpoliitilist meedet osutataks kohalikul tasandil rohkem.
Kersti Kriiski töös leidis kinnitust ka asjaolu, et omavalitsuste vahel on olulised territoriaalsed erinevused. Samas leidis ta, et lähestikku paiknevatel omavalitsustel on palju sarnaseid jooni, mis võivad olla määrava tähtsusega sotsiaalpoliitiliste meetmete kättesaadavusele. "Seega tõstatub küsimus, kas pelgalt kohalike omavalitsuste territoriaalne liitmine on piisav meede, et vähendada killustatust kohalikus sotsiaalpoliitikas," leiab Kriisk.
Uuringus selgus veel, et mitmete kohalike meetmete kättesaadavus võib olla piiratud, sest tegemist on kas rahalises või inimressursi mõistes mahukate meetmetega või on need suunatud suhteliselt väikesele sihtrühmale. Seega on Kriiski arvates oluline küsimus, kuidas tagada kohalike teenuste ja toetuste osutamiseks piisavad vahendid, eelkõige rahastus ja asjatundlikud inimesed. Samuti peab värske doktor oluliseks, et raha ja inimesed oleks jaotatud õiglaselt nii omavalitsuste kui ka erinevate sotsiaalpoliitiliste meetmete vahel.
Kersti Kriisk peab oma doktoritöö kõige uuenduslikumaks aspektiks kasutatud meetodeid. Uuringusse olid kaasatud kõik riigisisesed kohalikud omavalitsused ja erinevaid kohalikke sotsiaalpoliitilisi meetmeid käsitles Kriisk samaaegselt, sõltumata nende regulatiivsetest struktuuridest, funktsioonidest, eesmärgist ja sihtrühmast.
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Kersti Kriisk kaitses doktoriväitekirja "Intergovernmental Relations and Territorial Disparities in Access to Local Social Policy Measures: The Case of Estonia" ("Kohalike sotsiaalpoliitiliste meetmete kättesaadavus lähtuvalt valitsemistasandite vahelistest suhetest ja territoriaalsetest eripäradest: Eesti-sisene uuring ") 6. novembril.
Toimetaja: Airika Harrik