Ajaloolased on ennegi võimalikuks pidanud, et dünastia vahetuseks lõi soodsad tingimused pikale veninud põud, mis kurnas Hiina idaosa aastail 1637–1643. Kliimateadlased peavad seda kõige suuremaks põuaks, mis on seda piirkonda viimase tuhande aasta jooksul tabanud, kuid nad ei ole seni täpselt teadnud, miks see põud nii tugev ja järelejätmatu oli.

Liang Ning Nanjingi Normaalülikoolist, Zhengyu Liu Ohio Osariigiülikoolist ja nende kolleegid on püüdnud aga nüüd kliimamudelite põhjal senisest tõepärasemalt välja selgitada, mis siis sealkandis õigupoolest juhtus.

Nad kirjutavad ajakirjas Geophysical Research Letters, et aastal 1641 Filipiinidel Mindanao saarel pursanud Parkeri ehk Melibengoy vulkaan paiskas õhku suures koguses tuhka ja tolmu, mis varjutas päikesevalgust ja jahutas nii õhku kui ka merepinda. Et aga õhk jahtus rohkem kui meri, siis läksid ilmaolud üsna sassi, nii et mussoontuuled nõrgenesid üsna tuntavalt. Seetõttu olid ka mussoonvihmad tavapärasest kergemad ning juba niigi neli aastat väldanud põud vältas veel kolm aastat otsa.

Riigis süvenes kriis, ülestõusnud vallutasid Pekingi ja han-hiinlaste Mingi dünastia asemel tuligi peagi võimule mandžude domineeritud Qingi dünastia, mis valitses Hiinat kuni Hiina Vabariigi loomiseni 1912. aastal.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.