Plahvatada ähvardanud hiidtähte varjas lihtne tolmupilv

Möödunud aasta lõpus hakkas Maast ligikaudu 700 valgusaasta kaugusel asuva hiidtähe Betelgeuse eredus vähenema, viidates osade astronoomide hinnangul selle peatse supernoovana plahvatamisele. Värsked vaatlused viitavad, et tähe tumenemise taga oli tolmupilv.
Ühe kõige eredama Maalt nähtava tähe tuhmumisest anti laiemale avalikkusele teada detsembri alguses. Järgneva kolme kuuga oli langenud selle eredus võrreldes tavapärasega enam kui kolm korda. Viimati oli Betelgeuse niivõrd tuhm 1926. aastal. Muutuste kiiruse tõttu võis oodata hiidtähtede arengut kirjeldavate mudelite põhjal selle kiiret lõppu.
Betelgeuse kuulub lühiealiste tähtede sekka. Tuumkütuse lõppedes ei suuda tuumareaktsioonidest tingitud kiirgusrõhk gravitatsioonile vastu töötada ja tähe kokkukukkumisel vallandub suures koguses energiat. Varasemate ennustuste kohaselt pidi plahvatama täht supernoovana millalgi järgmise 100 000 aasta jooksul. Betelgeuse oleks muutunud öötaevas Veenusest ligikaudu sada korda eredamaks ja öösel oleks võinud näha selle valguse tõttu isegi varje.
Viimaste kuudega on tähe algne eredus aga täielikult taastunud. Euroopa Kosmoseagentuuri teadlased leidsid Hubble'i kosmoseteleskoobiga ultraviolettvalguses tehtud fotode põhjal, et tähe tumedamaks muutumise taga oli tolmupilv.

Võimsa tähepurske käigus paiskus sellest eelmise aasta septembris välja ilmselt suures koguses ülikuuma plasmat, mis hakkas atmosfääri jahedamatesse kihtidesse jõudes jahtuma. Tekkinud tolm neelas suure osa sellele langenud valgusest, varjates tähe pinnast ligikaudu neljandiku. Maalt vaadatuna kadus pilv vaateväljast järgmise aasta aprilliks.
Astronoomid eesotsas Andrea Dupreega Harvard-Smithsoniani astrofüüsika keskusest pole veel täielikult kindlad, mille pärast paiskus seekord tähest välja erakordselt palju plasmat. Töörühm kahtlustab, et tähe konvektsioonirakus kiirenes materjali ülesvool samal ajal, kui see oma tavapärase pulseerimistsükli käigus paisus.
Järgmine võimalus tähe vaatlemiseks avaneb augusti lõpus või septembri alguses. Praegu asub see taevalaotusel Päikesele liialt lähedalt, et seda saaks jälgida Hubble'i kosmoseteleskoobiga.
Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa