Teadusuuring kaardistab põlevkivist loobumise mõju Ida-Virumaal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Narva elektrijaam
Narva elektrijaam Autor/allikas: Artur Tooman/ERR

Algas teadusuuring, kus püütakse saada selgust, kas Euroopa Liidu ambitsioonikas kliimapoliitika toob Ida-Virumaal kaasa töötuse ja sotsiaalsed probleemid. Saksamaa Reini söepiirkonna kogemus viitab, et suured ideed kipuvad takerduma poliitaparaadi sügavustesse.

Eesti Keskkonnauuringute Keskus (EKUK), Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit ja 12 projekti partnerit mujalt Euroopast käsitletavad süsinikuvabale majandusele õiglase üleminekuga seotud küsimusi uues teadusprojektis CINTRAN. 

"Sageli arvatakse, et kliimamuutustega tegeledes tuleb vaadata muutujatena ainult keskkonda ja majanduslikku mõju. Samavõrd oluline on võtta aga arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi, demograafilisi ja poliitilisi tegureid," ütles Cambridge'' Ülikooli kliimateadlane Annela Anger-Kraavi.

Uuring lähtub plaanist, et aastaks 2050 peaks Euroopast saama esimene kliimaneutraalne kontinent. Lubaduse täitmiseks peaksid Euroopa Liidu liikmesriigid kiiresti lõpetama fossiilkütuste tootmise ja tarbimise ning sellest lähtuvalt oma süsinikumahuka majanduse ümberkujundama.

Fossiilkütuste kaevandamine ning nende kasutamine elektri- ja soojusenergia tootmise ning energiamahukate tööstusharude jaoks Euroopas on jaotatud geograafiliselt ebaühtlaselt . Seda tehakse suhteliselt vähestes piirkondades nagu Ida-Virumaa Eestis, Sileesia Poolas, Reini ja Ruhri alad Saksamaal ning Lääne-Makedoonia Kreekas. Neist paljude  majandus sõltub endiselt peaaegu täielikult fossiilkütuste tootmisest. 

Seni on teadusuuringud keskendunud enamasti ülemineku otsestele majanduslikele tagajärgedele ja energiasüsteemi muutustele. Üleminekuprotsessidega kaasneb tahtmatuid või isegi ettenägematuid kõrvalmõjusid, olgu need siis sotsiaalsed, demograafilised, kultuurilised või ka poliitilised. Hetkel puudub terviklik arusaamine nendest mõjudest ja nende koostoimest.

Projektis  osalevate mitmete valdkondade teadlasete ja kohalike partnerite eesmärk on täita see teadusuuringutes olev lünk. "Me tahame mõista, mis põhjustab kliimamuutuste poliitikate tagajärjel struktuurse muutuse läbitegevate piirkondade edu või ebaõnnestumise," ütleb Lukas Hermwille, projekti koordinaator rahvusvahelise kliimapoliitika uurimisüksusest Wuppertali instituudist Saksamaal. 

Samuti uuritakse struktuurimuutusega toimetulemise strateegiate tõhusust ja töötatakse välja vahendid, mis võimaldavad piirkondadel ennast hinnata ja arengut jälgida selle protsessi käigus. Projektis keskendutakse eespool loetletud neljale Euroopa piirkonnale. Suur tähtsus projektis on kogemuste vahetamisel nende piirkondade vahel ja ka teiste projektis mitte osalevate nn söepiirkondadega.


Saksamaa kogemus

Lukas Hermwille Wuppertali instituudist Saksamaal rääkis Novaatorile üleminekukogemusest Reini kaevanduspiirkonnas. Tema sõnul on pruunsöe kaevandamisel inimtööjõudu vaikselt kärbitud juba alates 1950. aastatest. Seda, tõsi küll, tõhusamate töömasinate tõttu.

"Söetootmise tipphetk jäi 1980. aastatesse ning sealt alates on tootmine pisitasa üha vähenenud," ütleb Hermwille. Praegu töötab tema sõnul Reini piirkonnas kaevandustes ja söeenergia-tootmises endiselt umbes 8900 inimest. Kaudselt pruunsöega seotud tööd teeb veel ligi 5300 inimest. "Võrreldes piirkonna kõigi tööealiste elanikega pole seda kuigi palju," tõdeb Hermwille. "Samas on see majandusele äärmiselt oluline mõjutegur. Eriti kui arvestada, et kokku töötab selles energiamahukas tööstuses umbes 90 000 inimest, kelle tööst on järsku saanud energiatootmise ääremaa."

Pruunsöekaevanduste kokkukuivamine pole kulgenud tagajärgedeta. Näiteks peavad mujale kolima kohalike külade elanikud. "Suur osa neist ei loobu oma külast ega pärandist võitluseta," märgib Hermwille. Ehkki algselt nägi Saksa Söekomisjoni plaan ette, et kaevanduste lähedasi külasid ei puututa, plaanib kohalik energiahiid RWE siiski külad uute kaevandustega asendada.

Looduse vaatevinklist on pinnakihi kaevandamine muutnud Hermwille'i sõnul kohaliku elukeskkonna oluliselt kehvemaks. Sestap tooks järk-järguline kaevandustegevusest loobumine piirkonnale ainult head. "Ühe tulisema ja vast ka märgilisema vaidluse tekitas Hambacheri ürgemetsa säilitamise küsimus," seletab ta. "Algselt pidi mets uue kaevanduse pärast maha võetama, kuid üleminekuplaan tagab nüüd, et see loodusaare jääb alles."

Ülemineku olulisemad majandusmõjud pole teadlase sõnul veel kohal. Ta peab oluliseks, et Reini piirkond jääks ka edaspidi tugevaks energiatööstusalaks, lihtsalt nüüd hakkaks see pakkuma taastuvenergiat.

Suured ideed, aeglane poliitika

Lukas Hermwille'i sõnul ei pöörata RWE tegevusele sageli piisavalt tähelepanu. RWE on nimelt piirkonna suurim tööandja. "Ühtlasi tegelesid nad varem kohalikul tasandil ka sotsiaalse ja poliitilise ettevõtlusega. Näiteks oli RWE paljude sotsiaal-, kultuuri- ja spordiürituste sponsor," seletab ta. Energiaettevõte on tihedais sidemeis ka kohalike võimuesindajatega, sest viiendik RWE osakutest kuulub Põhja-Reini-Vestfaali kohalikule omavalitsusele. Nii sõltub RWE eelarve saadavatest dividendidest. Kas RWE säilitab oma tugeva positsiooni ka pärast pruunsöest loobumist, näitab Hermwille'i sõnul aeg.

Saksa valitsus kaasas poliitiliselt terava söeküsimuse lahendamisse rühma sõltumatuid asjatundjaid ehk eespool nimetatud söekomisjoni. Komisjoni töö on luua plaan, kuidas söest loobuda ning endisi kaevanduspiirkondi vajadusel turgutada. Nii soovitabki söekomisjon, et hiljemalt aastaks 2038 võiks Saksamaal olla söest täielikult loobutud. Toetusmeetmena algatati seaduseelnõu, mis lubaks mahukaid investeeringuid endiste söepiirkondade arengusse.

"Kahjuks läheb söekomisjoni soovitatud seadusemuudatustega oodatust rohkem aega ning need pole ikka veel jõus," tõdeb Hermwille. Samas leppisid Saksa valitsus ning asjaga seotud liidumaade peaministrid tänavuse aasta alguses omavahel kokku põhjalikus loobumiskavas. Reini piirkond on selle kava järgi üks esimesi suuri loobujaid. Kui praegu toodetakse piirkonnas 10 GW energiat, siis 2030. aastateks jääksid töötama vaid kolm uusimat blokki, mis toodaksid kokku 3 GW energiat.

Mida on Reini kogemusest õppida?

"Ma arvan, et söekaevandamise ja fossiilkütuste aeg on ilmselgelt ja paratamatult ümber saamas," ütleb Lukas Hermwille. "Enamik inimesi juba mõistab seda." Samas mõistab Hermwille ka seda, et muutused teevad inimesi ärevaks. Inimestel on raske leppida mõttega, et nende kodukandi majanduslik käekäik sõltub puhtalt kaugetest otsustajatest.

Abi oleks teadlase sõnul kaasavast loobumiskavast. "Nii tekib vähem ebakindlust ja inimesed saavad ise oma kodupiirkonna saatuse üle otsustada. Kohalikud on siis võimestatud ning nende loovus, uuendusmeelsus ja koostöö saavad vabad käed," loetleb ta ja lisab, et oluline on ka toetav poliitika.

Hermwille'i sõnul on hea näide huvigruppide koostööst Zukunftsagenturi-nimeline (tõlkes "Tulevikuagentuur") kohaliku arengu agentuur. Agentuur toimib vahendajana kolme sektori esindajate vahel ning püüab sektorite koostöös jõuda söevaba tulevikuni.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: