Aive Pevkur: maskikandmist ei saa muuta sotsiaalseks normiks sunniviisiliselt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maski kandmine tõkestab viiruse levikut eeskätt juhul, kui seda kannavad nakatunud.
Maski kandmine tõkestab viiruse levikut eeskätt juhul, kui seda kannavad nakatunud. Autor/allikas: Pixabay

Maski kandmine saab muutuda edukalt ühiskondlikuks normiks juhul, kui seda tehakse enda pärast, mitte kohustuslikus korras trahvi vältimiseks, leiab Tallinna Tehnikaülikooli praktilise filosoofia õppejõud Aive Pevkur.

Nüüd, kus ühiskond hakkab harjuma erakorralise olukorraga ja nõudma seniste piirangute õgvendamist ja lõdvendamist, muutub päevakajaliseks küsimus uutest sotsiaalsetest normidest. Kuna maski kandmine on nähtav ja ühiskonnas aktiivselt diskuteeritav, kasutan arutluse ankruna maskikandmisnõuet. Lisaks maskide funktsionaalsuse, hinna ja ilu küsimustele vajab läbimõtlemist nende kandmise kohustuslikkus.

Jätan siinkohal kõrvale kõik arutluskäigud maskide klassifikaatoritest ja sertifikaatidest ning efektiivsusest. Mingi normi kehtestamiseks on selle põhjendamisel kasutatavad teaduslikud argumendid asjakohased, kuid antud arutluse seisukohast on fookus põhjenduste laadil ja tüübil, mitte põhjendustel endil. Arutledes selle üle, kas maski kandmine peaks olema riigi poolt pandud kohustus või n-ö uus normaalsus, sotsiaalne norm, tuleb üksiti küsida, kes peaks tegelema maskide kandmise normi kujundamisega ja mis laadi normiga on tegu.

Olen tähele pannud, et debatid selle üle, kas maski kandmine peaks olema sotsiaalne norm, surevad pärast küsimust, kes peaks maski kandmist kontrollima ja kui maski ei kanta või seda ei kanta õigesti, siis kas ja kuidas peaks karistama. Iroonilised küsimused, kas politsei peaks nüüd hakkama maskitrahve tegema, tunduvad absurdsed.

Niisiis on kahvlis nii maskikandmise pooldajad kui ka selle vastased. Mõlemad pooled on nõus, et igal inimesel on vastutus selle ees, et viirus ei leviks, kuid ühed leiavad, et peaksid olema meetmed maskikandmise sundimiseks. Teised jälle leiavad, et pole mõistlikke võimalusi, kuidas seda sundust rakendada. Mõlemal poolel tundub olema piisavalt õigust, aga ühisosa leidmine olukorras, kus maski ei saa "osaliselt kanda", ei tundu võimalik olema.

Ühiskondliku normi ABC
Milles siis asi? Alustaks sotsiaalse normi mõistest, mis tundub enim segadusse ajavat. Eesti Entsüklopeedia defineerib sotsiaalset normi kui ühiskonnas levinud käitumisootuseid, mille aluseks on antud kultuuris ihaldusväärseks ja sobivaks peetav. Sotsiaalsest normist erinevat käitumist võidakse pidada deviantseks . Stanfordi filosoofia entsüklopeedia määratleb sotsiaalset normi kui informaalset reeglit, mis juhib käitumist grupis või ühiskonnas.

Mõlemas definitsioonis puudub viide kontrollile või sunnile. Sotsiaalne norm eeldab, et need, kes tahavad olla tunnustatud või tahavad gruppi kuuluda, on nõus vabatahtlikult teatud norme järgima. Sotsiaalne norm toimib, kui valdav osa grupi või ühiskonna liikmetest seda järgib.

Sotsiaalsete normide puhul jääb alati küsimus, mida teha nendega, kes ei hooli. Kujutage ennast ette kontserdisaali, kus alguses kõlab palve etendust mitte filmida ega pildistada. Üks põhjus on autoriõiguste kaitse, teine teiste vaatajate elamuse häirimine. Just teisest aspektist peaks telefonide-kaamerate mittekasutamine olema kujunenud sotsiaalseks normiks.

Olen olnud etendusel, kus kontserdisaali rõduosa oli salvestavate telefonide valgusest nii hele, et laval toimuvat eriti näha ei olnud. Kannatajateks olid mittefilmijad. Nad ei näinud etendust elavas esituses ja ka kodus ei olnud neil võimalust etendust üle vaadata. Sama võib juhtuda ka maskikandmisega - maskiga võivad küll maskituid tigedalt põrnitseda, väljendades oma moraalset põlgust, aga sellega ka sanktsioneerimise vahendid piirduvad.

Seega, tahtes mingit normi kehtestada kohustusena, peab norm olema üheselt mõistetavalt kirja pandud koos teadmisega, kellel on normi järgimise kontrolli õigus ning millised on võimalikud rikkumise sanktsioonid. Seadused toimivad sel viisil. Seadused on olemuselt ühiskondlikud normid, mille puhul on kontrollijad määratletud.

Lisaks on veel suur hulk norme, mis ei ole seadustes, kuid mis on kehtestatud kas mingi organisatsiooni või institutsiooni toimimiseks, näiteks seesama filmimise keeld etendusel, turvavöö kinnitamine lennukis või kaugliinibussis, või mingi rolli täitmiseks, näiteks tudengitel keeld spikerdada. Need normid ei ole seaduse tasandil kehtestatud, kuid normi rikkumine võib kaasa tuua organisatsiooni või institutsiooni sanktsioonid.

Kui mõni institutsioon kehtestab mingi kohustuse, näiteks vormikandmise kohustuse, peab see tagama, et inimestel oleks võimalik kohustust täita. Kui ajateenijal on kohustus kanda vormi, siis kaitseministri määrusega "Kaitseväelase vormiriietuse kirjeldus ja vormiriietuse väljastamise kord" kirjeldatakse, milline see on ja kuidas seda tuleb kanda. Otseloomulikult, kui nõutakse vormi kandmist, siis see ka antakse.

Maskikandmine sotsiaalse normina
Tulles nüüd maski kandmise juurde, praegu veel maski kandmise kohustuse seadusesse sissekirjutamisest ei räägita. Keegi meile sobivaid maske ukse taha ei too ja postiga koju ei saada. Maskikandmise kohustusest kõneldakse pigem teatud tingimuste puhul, peamiselt kinnistest ruumidest.

Kuna inimesed ei lähe kinnistesse ruumidesse ilma vajaduseta, on "kinniste ruumide" näol tegemist mingi teenuse pakkujaga – kaubanduskeskusega, koolimajaga, kontorihoonega, muuseumiga. Seega peaks normi juurutamisega tegelema see organisatsioon või institutsioon, kelle toimimiseks on normi olemasolu vajalik.

Kui kuulaja-vaataja ei saa kontserdist täit elamust, siis ta järgmine kord kontserdile ei tule. Kui tudeng oma kirjatöödes petab, ei täida ülikool eesmärki anda tudengile haridus.

Kui arutleda selle üle, millistes "kinnistes ruumides" peaks maskikandmise tegema kohustuslikuks, siis mis peaks olema selle ettevõtte/organisatsiooni/ institutsiooni motivatsioon maskikandmise kohustust kehtestada ja kontrollida? Või kas kontserdimajas, muuseumis ja kaubanduskeskuses tulevad erinevad maskikandmise normid?

Kui maskikandmine on "ühiskondlik norm", siis jääb endiselt küsimus, milline täpsemalt on ühiskondliku normi sisu, kas sall või puff näo ees, tolmumask või meditsiiniline mask? Millised peaksid olema maski esteetilised kriteeriumid? Kas soditud maskiga võib avalikku ruumi minna?

Pakazuhha vs siiras huvi
Kõik ülaltoodud küsimused on asjakohased, kui püstitame küsimuse viisil, et kes kehtestab, kes kontrollib. Kui aga pöörata kogu arutlus ringi ning vaadelda sotsiaalseid norme kui neid, mille inimene ise vabatahtlikult võtab endale täitmiseks, et tal oleks grupis või ühiskonnas turvalisem, mugavam, õnnelikum, tervislikum, laias laastus hüvelisem elu, kaovad ülaltoodud taksitused normi kehtima hakkamiseks ära.

Iga kontserdikülastaja kehtestab endale normi, et mina ei filmi ja iga tudeng normi, et mina ei spikerda, kuna nii saan ma teistelt eeldada samasugust käitumist ja lõppkokkuvõttes on see ka mulle endale parem. Hingamisteede katmine viirusterohkel ajal on suurepärane näide sellest, et tehes head teistele, teen ma head eelkõige endale. Ühiskondlik norm, mis on juurdunud indiviidi tasandil, on palju toimivam, kui sunniga kehtestatud sotsiaalne norm.

Mõelgem kasvõi Aasia turistide peale, kes väljaspool oma riiki kannavad näomaske. Nad ei kanna maske moe pärast või normi rikkumise kartuses, vaid see on sissejuurdunud harjumus kaitsta ennast ja teisi. Sotsiaalne norm, mille täitmisele kehutatakse ilma normi funktsionaalsuse mõistmiseta toob kaasa vana hea "pakazuhha" ehk olukorra, kus maske kantakse, et vältida näpuga näitamist, mitte selle pärast, et vältida viiruste levikut. Meedia küll osutab näitemängule, kuid ei selgita, miks see halb on. Kõik ju teevad nii.

Niinimetatud "pehmete normide" puhul, kuhu alla ka sotsiaalsed normid kuuluvad, kõneldaksegi kahest rakendamise võimalusest, kus esimesel juhul määratletakse norm võimalikult täpselt ning kirjeldatakse ära normi kontroll ja rikkumise sanktsioonid. Teisel juhul põhjendatakse teatud käitumispraktikate vajalikkust ning kontroll jäetakse indiviidile endale. Neid lähenemisi nimetatakse vastavalt vastavuspõhiseks (compliance-based) ja väärtuspõhiseks (integrity-based) lähenemiseks.

Tavapäraselt kõneldakse nendest meetoditest kas organisatsiooni või professionaalse grupi kontekstis. Nüüd tuleks meetodite rakendamise fookust ühiskonnale laiendada, et läbi mõelda, milliseid norme ja milleks me vajame. Seega, kui maske, olgu selleks sall, disainermask või apteegimask, hakatakse kandma enda pärast, oleme saanud uue sotsiaalse normi.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: