Ajateenistuse läbimine on kohustuslik poolele Eesti nooremast elanikkonnast ning seepärast on ajateenistusse minemise mõtestamine ja lähedaste rolli mõistmine on oluline. Tartu ülikooli teadlased Kadri Raid, Kairi Kasearu ja Tiia-Triin Truusa uurisid 2016. aastal ajateenistust alustanud 1908 noorelt mehelt mitmete küsitluste kaudu nende hoiakuid kaitseväe kohta.

Uuringu eesmärk oli teada saada, kuidas selgitavad ajateenijad oma kaitseväkke mineku motiive, milline on seos eelhoiakute ja ajateenistusega rahulolu vahel ja kuidas on rahulolu mõjutatud lähedaste hoiakutest. 

Millal minna ajateenistusse?

Noortel on tekkinud sotsiaalse aja kiirenemise ja valikuvabaduse valguses surve kavandada elusündmusi pikaajaliselt ette ja neid lähedastele põhjendada. Varem oli täiskasvanuikka jõudnud mehe elutee küllaltki selge: mindi õppima või tööle, leiti partner, kellega abielluti ja seejärel hakati laste saamisele mõtlema. Nüüd on aga ühiskond muutunud üha paindlikumaks ja inimesed ei järgi elusündmuste traditsioonilist järjekorda.

Militaarsotsioloogid otsustasid uurida, kuhu sellises ühiskonnas mahub ajateenistus kaitseväes, mis on meestele kohustuslik, hierarhiline ja rohkem institutsionaliseeritud võrreldes teiste valdkondadega. Uuringus pandi kolmnurksesse mudelisse kaitsevägi, perekond ja muutuv ühiskond ning uuriti, kuidas ajateenijad selles tasakaalu leiavad.

Koostöös Kaitseväe akadeemia, Tervise arengu instituudi ja Tartu ülikooli strateegilise jätkusuutlikkuse kompetentsikeskusega viidi läbi küsitlused, kus iga ajateenija sai täita ankeedi teenistuse alguses, pärast sõduri baaskursuse läbimist (3–4 kuud kaitseväes) ja teenistuse lõpus. Enamus ajateenijaid olid 20–22 aastased, rahvuselt eestlased ja omandanud vähemalt keskhariduse. Enne kaitseväega liitumist olid ligi pooled ajateenijatest tööga ja kolmandik kooliga hõivatud.

Kaitseväega liitujate motiivid on seinast seina

Ajateenistujaid saab jagada käitumise ja motiivide alusel neljaks:

• Aktiivsed vabatahtlikud ehk need, kes tulevad vabatahtlikult teenistusse ja tuleksid ka siis, kui kaitsevägi ei oleks kohustuslik.
• Kohustuste ajastajad ehk mehed, kes tulevad isikliku avalduse alusel aega teenima, kuid kui kaotada kaitseväekohustus, siis nad ei tuleks.
• Vabatahtlikud kutse ootajad ehk need, kes ei liitu kaitseväega vabatahtlikult, kuid nad tuleksid kaitseväkke, kui see ei oleks kohustuslik.
• Vastumeelsed seadusetäitjad ehk need, kes tulevad kohustuslikus korras ja ei tuleks ajateenistusse, kui selle läbimine oleks vabatahtlik.

Uuringus osalenud aktiivsed vabatahtlikke oli umbes 19 protsenti, nemad tulid teenistusse seepärast, et nad peavad seda mõistlikuks, vajalikuks ja nad soovivad Eesti riigi ees kohust täita. Teine võimalik põhjus aktiivsetel vabatahtlikel on seotud plaanidega siduda edasine karjäär militaarvaldkonnaga. Kolmanda põhjusena tõid mehed välja, et kaitsevägi on teistmoodi, põnev ja väljakutseid pakkuv kogemus.

Aktiivsete vabatahtlike hulgas oli ka neid, kes nägid kaitseväkke minekut sillana isikliku teadmatuse ja edasiste plaanide puudumise vahel ning nad tahtsid ajateenistusega ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik. 

Kohustuste ajastajate grupi moodustasid 20 protsenti uuringus osalenutest, kes kiirelt muutuvas ühiskonnas püüavad võimalikult optimaalselt paigutada kohustusliku elemendi eluteele. Nende põhjendused olid peamiselt pragmaatilised – näiteks on hea paigutada ajateenistus keskkooli ja ülikooli vahepealsele ajale, kuna edaspidi paremat aega mõne vastanu hinnangul ei tule.

Kui vabatahtlike ajateenistusega liitujate jaoks on kaitseväe teenistuse läbimine eesmärk omaette ja nad põhjendavad endale kohustuse ära, siis teiste kutsutute jaoks on ajateenistus neile peale surutud ja nad tunnevad, et kaotavad teenistuses käimisel oma isikliku arengu üle kontrolli. Pooled uuringus osalejatest kuulusid just vastumeelsete seadusetäitjate gruppi. Sellised noored mehed kardavad, et ajateenistus piirab nende vabadust, piirab enesearengut ja on takistuseks eesmärkide saavutamisel.

Mehed on kogemusega rahul, kuid hirmud võivad süveneda

Üldiselt on ajateenijad peale sõjaväelise baasõppe läbimist kogemusega pigem rahul (51,6%) või väga rahul (10,5%). Suurem rahulolematus oli kohustuste ajastajate ja vastumeelsete seadusetäitjate hulgas ehk võib järeldada, et kaitseväega seotud eelhoiakud mängivad rolli üldise rahulolu kujunemisel.

Lapsevanemate ajateenistusse suhtumisel on samuti oma roll – kui nad olid pigem toetaval seisukohal, siis oli ka ajateenijate rahulolu suurem. Kui vanemad olid teenistuse alguses negatiivselt meelestatud, siis ka ajateenija rahulolu teenistusega oli madalam. Vanemate hoiakud on vähem olulised kohustuste ajastajate grupi puhul, kuna selle grupi otsus tulla ajateenistusse on pigem pragmaatiline.

Elukaaslaste või partnerite hoiakud ajateenija rahulolule mängivad rolli ainult vastumeelsete seadusetäitjate seas, kes moodustasid uuringus poole vastanutest. See näitab, et vabatahtlikult ajateenistuse kasuks otsustanud mehed ei ole nii mõjutatud partneri hoiakutest. Elukaaslaste negatiivne hoiak suurendab hirme, mis ajateenijal võivad tekkida. Üheks peamiseks hirmuks on partneri kaotamine ajateenistuse jooksul. Seda hirmu võib selgitada asjaoluga, et ajateenijad on kuulnud teiste tuttavate ja sõprade käest, et teenistuse jooksul lähevad paljud paarid lahku.

Kogemusega rahule jäämine ei sõltu ajateenija vanusest, haridusest ja muudest sotsiaal-demograafilistest näitajatest. Ainsana saab öelda, et eestlased on rohkem rahul teenistusega kui mitte-eestlased.

Ajateenistusse suhtumine ühiskonnas

Mida rohkem on inimene eraelus kohustustega (perekond, töö) seotud, seda raskem on langetada otsust ajateenistusse minemiseks. Saab järeldada, et kui noormeestel on võimalik ajateenistust eluteele planeerida, siis tasub see läbida enne töö- ja pereellu sisenemist. Samuti on oluline osa ühiskondlikel hoiakutel ajateenistusse minemisel ja sealse rahulolu tagamisel.

Kaitseministeeriumi tellitud 2019. aasta uuringu "Riigikaitse ja avalik arvamus" järgi peavad eestlased ajateenistust tähtsaks. 71 protsenti elanikkonnast peab ajateenistust väga oluliseks ja 22 protsenti oluliseks. Seejuures on tähelepanuväärne, et 75 protsenti üle 50-aastastest elanikest peab ajateenistust oluliseks ning alla 30-aastaste seas on toetus 47 protsenti. Samal ajal, kui toetus ajateenistusele on kõrge, puuduvad Eestis meetmed, mis looksid noorele lisaväärtust peale ajateenistuse lõpetamist.

Teadustöö ilmus peatükina raamatus "The Politics of Military Families State, Work Organizations, and the Rise of the Negotiation Household". Uuringust tegi kokkuvõtte Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi magistrant Liisi Maria Muuli kursusel "Andmete tõlgendamine ja esitamine".