Helle Peterson tõstis magistritöös esile, et tervishoiusüsteemi peamine eesmärk on osutada kvaliteetset abi. Paraku peavad haiglad tihti olema maksimaalselt tõhusad, kasutades selleks minimaalset ressurssi.

Peamiselt jäid vajalikud toimingud tegemata ülekoormuse ja ajapuuduse tõttu. Seda mõjutas ka patsientide arv. Mida rohkem patsiente ühe õe kohta oli, seda enam toiminguid jäid tegemata.

"Ainuüksi päevasel ajal peab üks õde tegelema keskmiselt kaheksa patsiendiga. Koormuse poolest on see sama nagu mujal Euroopas, kuid Eesti haiglates – välja arvatud intensiivraviosakondades – hinnatakse töökoormust tööülesannete alusel pigem vähe. Hindamistulemuste alusel ei ole töökorraldust väga edukalt reguleeritud. Suur probleem on ka jätkuv õdede puudus," tõdes Peterson.

Niisugune olukord mõjutab otseselt õendusabi kvaliteeti ja on ka patsiendiohutuse probleem, sest see võib negatiivselt mõjutada patsiendi seisundit ja ravitulemit.

Töö raames küsitletud Eesti regionaal- ja keskhaiglate kirurgiaosakondade 169 õest või abiõest tunnistas 88,2 protsenti, et neil jäi mõnikord või tihti mõni õendustegevus tegemata. Kõige sagedamini jäi midagi dokumenteerimata ja õendusplaan hindamata. Seda tuli ette ligi kolmandikul vastanutest. Kõige vähem, viiel protsendil jäi tegemata desinfitseerimine.

Sageli ei olnud õdedel aega, et patsientidega hetke suhelda või neile emotsionaalset tuge pakkuda. "See võib tuleneda õdede arusaamast, et kõik tegevused, millest jääb füüsiline jälg, peavad saama tehtud, et tegemata jäänud õendustegevused ei tuleks ilmsiks. Teisest küljest võivad õed käelisi tegevusi pidada patsiendiohutuse mõttes olulisemaks. Seetõttu jäävad tegemata pigem need toimingud, mis on seotud toetuse ja suhtlemisega," arutles Peterson.

Patsiendi igapäevatoiminguid Eesti õed oma tööga ei seosta. Näiteks ei nimetanud kolm neljandikku vastanutest vajalikeks õendustegevusteks patsiendi üldpes ega hambapesu. Ligi 70 protsenti ei nimetanud osalist pesu. Voodipesu vahetamine ja nende söömisel abistamine jäi nimetamata vastavalt 59,8 ja 56,3 protsendil. Petersoni hinnangul võib olla see seotud asjaoluga, et Eestis on need sageli hooldustöötajate ülesanded. Mujal maailmas kuuluvad need õe töö hulka.

Üle pooltel juhtudest oli tegemata jäänud õendustegevus seotud töökorraldusega. Koguni 68,9 protsenti õdedest täitsid tööülesandeid, mis ei kuulunud nende töökohustuste hulka.

"Kutseala esindajate tööülesanded peaksid jääma kindlatesse piiridesse, et vähendada ülekoormust ja läbipõlemise ohtu. Juhid peavad tegelema tööjaotusega ja vajaduse korral suunama õdede töökohustuste hulka mitte kuuluvad tegevused teistele, sobiva pädevusega töötajatele. Kui ülekoormus on suur, võiksid organisatsioonide juhid kaaluda uute ametikohtade loomist," soovitas uuringu autor.

Peterson rõhutas, et õed ja eri tasandite juhid peaksid teadvustama, et vajalike toimingute tegematajätmine kahjustab nii patsiente kui ka õdesid ja organisatsiooni tervikuna. "See vajab Eestis põhjalikumat käsitlemist ning me peame rakendama abinõusid, et õendustoimingute tegematajäämist ennetada ja vähendada," tõdes Peterson, lisades, et probleemi lahendamine parandab õendusabi ja juhtimise kvaliteeti.

Magistritööd "Tegemata jäänud õendustegevused ning õdede töökorraldus Eesti regionaal- ja keskhaiglate kirurgiaosakondades: läbilõikeline uurimus" juhendas Tartu Ülikooli õendusteaduse assistent, õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.