Sellisel juhul võib olla tegemist tüsistusega, mida ei osata enamasti ette aimata ega ära hoida. Paraku esineb ka olukordi, kus patsient on saanud arsti- või õendusabi osutamise käigus täiendava tervisekahjustuse, mida oleks olnud võimalik ära hoida. Sellistel juhtudel räägime patsiendiohutusest ehk sellest, kuidas ära tunda ja ennetada tegevusi, mis võiksid patsienti kahjustada, kirjutab Tartu Ülikooli sisehaiguste vanemteadur ja patsiendiohutuse uurimiskeskuse eestvedaja Kaja Põlluste.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tänase päeva nimetanud ülemaailmseks patsiendiohutuse päevaks. Esmakordselt tähistatava päeva eesmärk on tõsta erinevate osapoolte – tervishoiutöötaja, patsientide ja ka poliitikakujundajate teadlikkust patsiendiohutusest. WHO hinnangul kogeb maailmas iga 10. haiglaravil viibiv ja iga 4. ambulatoorselt ravitav patsient tervishoiuteenuse osutamisega seotud välditavat tervisekahju. Seega on probleem suur ja vajab üha enam teadvustamist.

Patsiendiohutusjuhtumid pole võõrad ka Eestile

Ka Eesti ajakirjanduses on kajastatud patsiendiohutusjuhtumeid, kus patsiendile on tekitatud tõsine tervisekahju või on juhtum lõppenud patsiendi surmaga. Kuna patsiendiohutusega puutuvad suuremal või vähemal määral kokku kõik tervishoiutöötajad, on neid juhtumeid esinenud erinevates tervishoiuasutustes ning erinevates valdkondades.

Need juhtumid võivad olla seotud nii diagnoosimise, raviprotseduuride kui ravimite kasutamisega. Suurem tõenäosus selliste juhtumite tekkimiseks on olukordades, kus otsus tuleb teha kiiresti või vähese informatsiooni põhjal, näiteks erakorralises meditsiinis. Kõrge riskiga valdkonnad on ka anestesioloogia, intensiivravi ja kirurgia, kuid patsiendiohutusjuhtumeid esineb ka sisemeditsiinis ja perearstiabis.

On inimlikult mõistetav, et niisuguste juhtumite puhul süüdistatakse enamasti inimest, kelle käe läbi saatuslik viga aset leidis. Näiteks süüdistatakse kirurgi, kes tegi vea operatsiooni käigus, anestesioloogi, kes manustas vale koguse ravimit, õde, kes süstis patsiendile vale ravimi või kandis üle vale verd, perearsti, kes ei diagnoosinud õigeaegselt patsiendi haigust jne.

Õige diagnoos ja ravitaktika valik on seotud arsti teadmiste ja kogemustega, kuid teatud olukordades, näiteks erakorralise meditsiini osakonnas, on väga suur roll ka sellel, kuidas ja kui palju patsient arstile oma tervise kohta informatsiooni annab. Näiteks kui patsient teab, et tal on allergia mõne ravimi suhtes ja ta jätab sellest arstile rääkimata, siis ravimi manustamisel tekkiv allergiline reaktsioon on juhtum, mida oleks saanud ära hoida.

Majanduslik kahju

Lisaks kannatustele, mida patsiendiohutusjuhtumid toovad kaasa patsientidele ja nende lähedastele, tähendavad sellised juhtumid ka majanduslikku kahju. Ühest küljest on see otsene lisakulu tervishoiuasutusele ja tervishoiuteenuse rahastajale, kuna patsiendiohutusjuhtumite tõttu tekkinud kahju tähendab ka täiendavat ravi.

Patsiendi jaoks tähendab tõsine tervisekahjustus ajutist või püsivat töövõimetust ning olulist langust elukvaliteedis. Lisaks ei tohi unustada, et selliste juhtumite puhul peame rääkima ka niinimetatud teisesest ohvrist, kelleks on juhtumiga vahetult seotud tervishoiutöötaja. Ka tervishoiutöötajale jätab selline juhtum sügava jälje ja see võib omakorda mõjutada tema tervist ja elukvaliteeti.

Seega patsiendiohutus puudutab kas otseselt või kaudselt iga inimest ning seetõttu on väga tervitatav, et sellel teemal räägitaks mitte ainult üksikute juhtumite kontekstis, vaid et probleemi käsitletaks laiemalt.

Oluline on vigadest õppida

Põhjuseid, miks patsiendiohutusjuhtumid aset leiavad, võivad olla väga erinevad: eksimused, mis tekivad väheste teadmiste ja kogemuste tõttu, või vääratused, mida omakorda põhjustavad tähelepanu hajumine, väsimus ja stress, mistõttu võib jääda midagi tegemata või tehakse midagi valesti.

Siiski on leitud, et ühe inimese roll selliste juhtumite tekkimisel on suhteliselt juhuslik ning enamasti on selliste juhtumite taga terve rida organisatsiooni töökorraldusega seotud tõrkeid, nagu näiteks töötajate koolituse ja koormuse planeerimine, infovahetus ning alluvussuhted. Seetõttu on väga tähtis iga juhtumi puhul üksikasjalikult analüüsida, kuidas selline asi tekkis ja kuidas seda olukorda tulevikus ennetada.

Kas ja kui palju seda praktikas tehakse, sõltub eeskätt organisatsioonist, kus selline juhtum aset leidis. Esmatähtis on aru saada, et mistahes patsiendiohutusjuhtum, k.a. juhtum, mis lõppes patsiendi jaoks raske tervisekahjustuse või surmaga, ei ole ainult ühe inimese süü. Selle taga võib olla rida organisatsiooni töökorraldusest ja juhtimisest tingitud probleeme.

Maailmapraktikas on palju näiteid, kus staažikad ja suurte kogemustega arstid kasutavad ette tulnud patsiendiohutusjuhtumeid edaspidi õppeprotsessis, häbenemata tunnistada, et nad on eksinud. Nad on sellest valusast kogemusest õppinud ja õpetavad oma kogemuste baasil ka teisi, et edaspidi selliseid juhtumeid ära hoida.

Kas ja kuidas Eestis sellistest patsiendiohutusjuhtumites on õpitud, selle kohta avalikult kättesaadavad andmed puuduvad. Julgen aga üsna kindlalt väita, et selles suunas liigutakse. Nii näiteks on nii mõneski haiglas juba loodud patsiendiohutusjuhtumite teavitussüsteem, kus registreeritakse juhtumid, millega kaasnes patsiendi tervisekahjustus või oht selle tekkeks. Neid juhtumeid analüüsitakse ja neist tehakse oma järeldused. Selline tegevus on oluline samm patsiendiohutuse kultuuri loomise suunas, kus välditakse süüdistavat suhtumist ning püütakse võimalikult palju vigadest õppida. Eestis on esimene, kes sellist kultuuri ellu kutsuda püüab Tartu Ülikooli Kliinikum.

Patsiendiohutuse uurimiskeskus

Kui me saame aru põhjuse ja tagajärje seostest, saab iga asja muuta paremaks. Selleks, et muutustel oleks soovitud tulemus, peab tegevus olema tõenduspõhine.

Patsiendiohutus on uurimisvaldkonnana viimase 20 aasta jooksul omandanud meditsiiniteaduses kindla koha. Teadustöö selles valdkonnas annab meile teavet, missuguseid juhtumeid meil esineb, kui sageli neid esineb, mis on olulisemad põhjused ja kuidas neid vältida.

Alustasime Tartu Ülikoolis Eesti esimese patsiendiohutuse uurimiskeskuse eestvedamist, et initsieerida Eestis nüüdisaegse uurimismetoodika rakendamist patsiendiohutuse valdkonnas.

Sellega aitame tervishoiuasutustel koguda patsiendiohutuse parandamiseks vajalikke andmeid, neid analüüsida ning anda soovitusi, kuidas saadud tulemuste abil oma tööd korraldada. Patsiendi jaoks suureneb seeläbi kindlustunne, et tervishoiuasutus ja selle töötajad on teadlikud riskidest, mis võivad patsienti ohustada ning töötavad selle nimel, et ohuolukordi ennetada.

Mida patsient enda ohutuse tagamises teha saab?

Patsiendiohutusjuhtumite puhul on oluline roll ka patsiendil. Patsiendiohutuse tagamiseks peaks patsient:

• tundma huvi oma tervisliku seisundi vastu ning küsima võimalikult palju küsimusi;
• andma oma tervise kohta arstile nii palju teavet kui oskab, sh ei tohi varjata delikaatset terviseinfot;
• rääkima oma soovidest ja eelistustest – kui kaheldakse mõnes tegevuses või protseduuris, peaks sellest rääkima arsti või õega.