Prognooside kohaselt ulatub 2050. aastaks vähemalt 65-aastaste inimeste osakaal 24 protsendini Eesti rahvastikust. See kasvatab ka nõudlust eakatele vajalike tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste järele. Eestis loodud iseseisvat statsionaarset õendusabi vajatakse vananevas ühiskonnas järjest rohkem.

Magistritöö kaitsnud Merle Vaheri sõnul on varasemates uuringutes leitud, et patsientide sotsiaalsete ja meditsiiniliste vajaduste rahuldamisel on puudujääke ning lähedaste ootused teenusele ei ole alati täidetud. "Senini ei ole põhjalikult uuritud, millised on lähedaste kogemused, teadmised ja ootused teenuse suhtes," tõdes Vaher. Teenusega seotud kogemuste, teadmiste ja ootuste väljaselgitamises seisnebki tema uurimistöö teaduslik väärtus.

Teenuse kättesaadavus

Uurimistulemustest selgus, et lähedastel on iseseisva statsionaarse õendusabi teenust keeruline saada. "Järjekorrad on pikad ning õendushaigla kohta on patsiendi diagnooside ja tervise üldseisundi tõttu raske leida," kirjeldas Vaher. "Lähedased ootavad, et teenus oleks võrdselt kättesaadav ja haiglas viibimise aeg lähtuks patsiendi tervislikust seisundist. Samuti on lähedastel ootus, et patsient saaks teenust ühe teenuseosutaja juures," lisas ta.

Patsiente suunatakse statsionaarse õendusabi teenust saama nii meditsiinilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel, kuna terviklik hoolekandesüsteem puudub. Lähedased ei pruugi kodu lähedalt hooldekodu kohta leida ja teenuste hind ei ole lähedaste hinnangul läbipaistev.

Kui patsient on näiteks voodihaige ja sügavalt dementne ning vajab õendusabi, on hoolekandeteenuse saamine raske. "Integreeritud hooldussüsteemi järele on ilmselge vajadus," järeldas Vaher.

Rohkem infot

Patsientide lähedased ootavad õendushaigla arstilt suuremat osalust – et ta jagaks lähedastele terviklikku infot patsiendi seisundi kohta ning suunaks patsiendi vajaduse korral eriarsti juurde. Samuti ootavad lähedased rohkem koostööd ja ladusamat info liikumist õendushaigla arsti, perearsti ja eriarsti vahel.

Lisaks tunnevad lähedased muret tuleviku ees: mis saab patsiendist siis, kui ta õendushaiglast välja kirjutatakse? Tihtipeale tekivad ka lähedastel endil terviseprobleemid, mis teevad abi vajava inimese eest hoolitsemise raskeks või võimatuks, ning sageli pöörduvad ka nad ise arsti vastuvõtule.

Uurimistöö väärtus

Vaheri uurimistöö tulemused on olulised iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse arendamiseks ja teenuse kättesaadavuse parandamiseks. Teenuse kättesaadavus Eestis peab paranema ja koha leidmise keerukus ei tohiks sõltuda patsiendi diagnoosidest.

"Eesti vananev ühiskond vajab terviklikku hooldussüsteemi. Ladusam koostöö õendushaigla, esmatasandi tervishoiu ja aktiivravihaiglate vahel parandaks asjakohase info ning iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse kättesaadavust," tõdes Vaher.

Uurija arvates tuleb patsientide ja lähedaste seas ning kogu ühiskonnas teha teavitustööd iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse võimaluste kohta. Tervikliku teenuse pakkumiseks tuleb kaasata sotsiaalvaldkond ja kohalikud omavalitsused.

Uurimistöö jaoks intervjueeris Vaher kaheksas õendushaiglas kokku 18 patsiendi lähedasi. Arvestades patsientide kehva vaimset ja füüsilist tervist, oskavad just lähedased patsientide huvide kaitsjatena olukorda kõige paremini kirjeldada.

Magistritöö kirjutanud Merle Vaher töötab ühtlasi  õendusjuhina iseseisva statsionaarse õendusabi valdkonnas. Oma töö käigus on ta täheldanud, et patsiendi lähedaste ootused ja Eesti Haigekassa rahastatavad õendusabiteenuse võimalused lahknevad.

Merle Vaheri magistritöö "Iseseisval statsionaarsel õendusabiteenusel viibinud patsientide lähedaste kogemused, teadmised ja ootused seoses teenusega: kvalitatiivne uurimus" juhendajad on Lõuna-Eesti Haigla õendusjuht Jana Trolla ja Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.

Haigekassa kommentaar: õendusabi teenused on elanikkonnale järjest kättesaadavamad

Õed on hakanud tegema rohkem iseseisvaid vastuvõtte, laienenud on koduõendusabi teenuse pakkumine ning õendusabi osutamine esmatasandi tervisekeskustes. Hetkel on haigekassal leping 38 statsionaarse õendusabi partneri ja 48 koduõenduse partneriga, kes osutavad teenust üle Eesti.

Ühtlasti on haigekassa õendusabisse suunanud rohkem raha, et teenuse kättesaadavust parandada. 2020. aastal on haigekassa planeerinud  õendusabi eelarvesse üle 46 miljoni euro, mida on 14,5 protsenti rohkem, kui mullu.

Statsionaarse õendusabi teenust osutati mullu 13 000 inimesele ja koduõendusteenust ligi 9000 inimesele. Õendusabi ravijärjekordadesse registreeritud vastuvõttudest 97% toimus mullu ravijärjekorra lubatud maksimumpikkuse piires.

Haigekassa on õendusabi valdkonnas teinud lähiajal mitmeid olulisi uuendusi, et teenus vastaks patsientide vajadustele.

Alates aasta algusest rahastab haigekassa õendusabis eraldi hospiitsravi ehk elulõpuravi kolmes suurhaiglas (PERH, TÜK, ITK). Hospiitsravis osalevad õed, (valu)raviarstid, hingehoidja, sotsiaaltöötaja, psühholoog, aga ka tegevusterapeut – oleneb konkreetse patsiendi vajadusest. Hospiitsravi ehk elulõpuravi on ette nähtud väga raskelt või pöördumatult haigele patsiendile.