Läbipõlemine on psühholoogiline seisund, mis tekib reaktsioonina töökohas pikka aega esinenud stressivallandajatele. Läbipõlemist iseloomustavad emotsionaalne kurnatus, isiksuse muutus ning vähenenud personaalne suutlikkus.

Emotsionaalne kurnatus viitab emotsionaalsete ressursside vähenemisele – inimene tunneb ennast emotsionaalselt tühjana. Vähenenud isiklik suutlikkus ilmneb oma töötulemuste alahindamises, millega kaasneb madal tööalane enesehinnang ja küündimatuse tunne. Isiksuse muutus peegeldub negatiivsetes ja küünilistes hoiakutes.

Läbipõlemist esineb tihti nii õdedel kui ka tervishoiutöötajatel üldiselt, kuna neis ameteis puututakse pidevalt kokku kannatuste ja teiste inimeste valuga. Läbipõlemisohus töötaja pole oma tööga rahul, jõuab tööl vähem tehtud, puudub töölt ning võib lõpuks elukutse hüljata.

Läbipõlemine vähendab õe sooritusvõimet ja pakutava õendusabi kvaliteeti. See mõjutab omakorda patsiendi heaolu ja raviprotsessi. Eesti kontekstis võib läbipõlemist soodustada ka pidev õdede puudus. Lisaks on õdede vaimset tervist toetavad tugisüsteemid töökeskkonnas kohati puudulikud. Vajaka jääb kohustuslikust supervisioonist (süsteemne nõustamine – toim.), mis aitaks vähendada ning ennetada võimalikku läbipõlemist.

Tervise arengu instituudi avaldatud statistika järgi töötas 2017. aaasta seisuga Eestis kokku 8612 õde ja ämmaemandat. See teeb 1000 elaniku kohta kuus õde. Samal aastal oli Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni liikmesriikide keskmine näitaja üheksa õde 1000 elaniku kohta.

Miks õed läbi põlevad?

Läbipõlemise levimust õdede seas on uuritud kõikjal maailmas. Kuigi riigiti ja valdkonniti on õdede töökultuur ja töö iseloom erinev, näitavad uurimistööde tulemused, et läbipõlemise levimus õdede seas on mõõdukas või keskmisest suurem. Iraani ja Singapuri õdede seas on läbipõlemise levimus mõõdukas ning Hiina, Türgi ja Itaalia õdede seas mõõdukalt kõrge. Üle maailma kannatab läbipõlemise all keskmiselt 26 protsenti erakorralise meditsiini õdedest.

Ka Inglismaal tehtud uuringu tulemustest selgus, et rohkem kui pooltel erakorralise meditsiini osakonnas töötavatest õdedest on läbipõlemise näitaja keskmisest kõrgem. Läbipõlemist esineb olulisel määral veel esmatasandi, pediaatria, intensiivravi ning kirurgia osakonna õdede seas.

Läbipõlemisel mängivad rolli õe vanus ja vähene tööstaaž. Läbipõlemist esinebki rohkem just noorematel õdedel. Läbipõlemise näitaja on kõrgem nendel õdedel, kes ei tunne organisatsiooni tuge ega võimestamist või kes hindavad ebapiisavaks omavahelist suhtlust kolleegidega ning pole rahul oma tööga.

Lisaks tuuakse mõjutegurina välja töökoha eripärad, töökeskkond, kokkupuuted traumaatiliste sündmustega ning organisatsioonilised muutujad.

Isikuomadustest soodustavad läbipõlemist vähene paindlikkus, kangekaelsus, sündmuste sügavam läbielamine ja kohanemisraskused. Õed, kellel on elukaaslane, lapsed või muud lähedased peresuhted, aga ka õed, kellel on soojad sõprussuhted või mõni hobi, ei põle nii tõenäoliselt läbi.

Tervishoiutöötajate vaimne tervis nõuab tähelepanu

Varasemate uurimistulemuste põhjal võib väita, et läbipõlemine õdede seas on probleem. Õenduses on prioriteet patsient, kellele tuleb pakkuda parimat võimalikku hoolitsust. Läbipõlenud õed seda paraku pakkuda ei suuda.

Seetõttu tuleb pöörata enam tähelepanu tervishoiutöötajatele ning nende vaimsele heaolule, kirjutavad Hanna-Stina Aru ja Janne Kommusaar ajakirjas Eesti Õde. Töötingimused ja psühhosotsiaalne töökeskkond peavad nende sõnul toetama tervise ja töövõime säilimist. Ka Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2011–2020 üks esmatähtsaid eesmärke on, et töökeskkond säilitaks õdede ja ämmaemandate tervist ja töövõimet.

Artikkel tugineb 2019. aastal Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava õppeaines koostatud kirjanduse ülevaatele ja ilmus ajakirjas Eesti Õde.