Eesti aasta keskmiseks raiemahuks pakutakse Cambridge'i ülikooli ja keskkonnaagentuuri koostöös valminud raportis 10–12 miljonit tihumeetrit. Seejuures arvestati süsinikubilansi, metsatööstuse puiduga varustatuse ning metsa tagavara ja vanuselise jaotuse muutustega. Võrdlusena oli 2011.–2019. aasta keskmine raiemaht oli 10,7 miljonit tihumeetrit.

Uuendusraiete maht raieringi jooksul võiks olla aastas keskmiselt 8–9 miljonit tihumeetrit. Taoliste aastaste keskmiste raiemahtude juures peaks metsa tagavara jääma sõltuvalt metsa juurdekasvu stsenaariumist samaks või suurenema.

Samal ajal peab aga jälgima, et uuendusraiete puhul raiutaks raievanuse saavutanud või vanemat metsa. Ühtlasi tuleb raiete tegemisel silma peal hoida raieliikide ja raiutavate puuliikide optimaalsel vahekorral.

Kliimamuutustega kohanemise arengukavas seatud eesmärk näeb aastaks 2030 ette metsa aastase juurdekasvu suurenemist 10–20 protsendi võrra ehk 14,2–15,5 miljoni tihumeetrini. Raporti kohaselt on võimalik täita seda kõigi analüüsitud võimalustega.

Enamikes stsenaariumites on sarnase taseme hoidmine võimalik ka pärast 2030. aastat. Selleks tuleks ennetada kliimamuutustest põhjustatud metsa juurdekasvu vähendavaid kahjustusi. Nõnda on oluline jälgida ja ennetada kliimamuutustest tulenevaid mõjusid metsale.

Näiteks tuleb hävitada kiiresti uued haiguskolded, aidata metsal toimuvate muutustega kohaneda ning säilitada kõiki jätkusuutliku metsa funktsioone. Olulised on hooajalised või regionaalsed ilmaprognoosid ja varajased hoiatussüsteemid.

Bioenergia kitsaskoht

"Kliimamuutuste leevendamise kohustusi vaatlevad globaalsed stsenaariumid näevad ette, et bioenergiaks sobivate taimede, sealhulgas energiapuidu, kasvatamiseks on vaja kuni seitse miljonit ruutkilomeetrit viljakat maad," ütles raporti kaasautor Annela Anger-Kraavi. See võib tuua kaasa põllumajandussaaduste nappuse, liigilise mitmekesisuse, mullaviljakuse vähenemise ning veepuuduse. Need võimendaksid omakorda kliimamuutusi.

Metsa majandamise strateegiatel, mille ainus eesmärk on suurendada biomassi, ka süsiniku sidumise eesmärgil, võivad olla kahjulikud kõrvalmõjud. Näiteks võib väheneda metsa struktuurilise koosluse mitmekesisus, elurikkus ja vastupanuvõime looduslikele häiringutele.

Bioenergiaks soovitatakse kasutada kohalikke puidu- ja põllumajandustootmise jääke, samuti harvendus- ja hooldusraietest tekkinud väheväärtuslikku puitmaterjali. Suures mahus ei tohiks kasvatada monokultuurset biomassi.

Biomassi tootmiseks võiks kasutada toidu raiskamise või liha söömise vähenemisest vabanenud või muidu söötis põllumaad. Väikesemahulisel ja jätkusuutlikult toodetud biomassil on keskkonnale positiivsed mõjud.

Olulisena ei piisa kliimamuutuste leevendamiseks ainuüksi bioenergia kasutamisest, metsa ja muude ökosüsteemide süsiniku sidumise suurendamisest ning maa ja metsaga seotud emissioonide vähendamisest.

Eesti pole siinkohal maailmas erand. Kui emissioone kõigis muudes sektorites kiiresti ei vähendata, saab mets ja maa kliimamuutuste tõttu rohkem kahjustada. See vähendab omakorda süsiniku sidumist ja võimendab kliimamuutusi.

 Jätkusuutliku majandamise võlud

Metsade jätkusuutlik majandamine aitab säilitada või suurendada süsinikuvarusid orgaanilises aines ja pinnases, sealhulgas talletada süsinikku puittoodetes. Ühtlasi kaasneb sellega asendusefekt, mis pakub lahendust metsasüsiniku küllastusprobleemile. Sellega välditakse olukorda, kus küps mets enam kokkuvõttes süsinikku juurde ei seo. Lühiajalises perspektiivis võib suurem küpse metsa raiemaht biomassis seotud süsinikku siiski vähendada.

Kliimamuutustega kohanemiseks saab aidata metsi näiteks liigniiskuse ja tulekahjuohu vähendamisega. Oluline on kohaliku liigilise koosluse säilitamine, mis aitab toetada ökosüsteemi ja selle teenuste jätkusuutlikkust.Riskide vähendamiseks tuleks võõrliikide kasutamisest hoiduda.

Praegune salvestusvõime

Eesti kasvuhoonegaaside emissioonid moodustavad maailma emissioonidest 0,05 protsenti. Aastal 2017 paiskas iga Eesti elanik atmosfääri 14,5 tonni CO2. Maakasutuse ja metsanduse (LULUCF) seotud heitkoguseid maha arvestamata küündis see elaniku kohta 15,9 tonnini. Ökosüsteemide enamasti metsa seotud CO2 vähendab seega umbes 1,5 tonni emissioone inimese kohta aastas.

Eesti metsades oli 2015. aastal hinnanguliselt ladustatud 1903 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Aastane süsinikdioksiidi sidumine on olnud aastatel 1990–2017 arvestuslikult 1,6 kuni 4,5 miljoni tonni.

Umbes pool Eestit on kaetud metsadega. Elaniku kohta teeb see umbes 1,8 ha metsamaad ja 4000 puud. Eestis on metsamaa pindala suurenenud umbes poolteist korda ja metsa tagavara on sama ajavahemiku jooksul kolmekordistunud. Aastail 1990–2016 suurenes metsa tagavara umbes 50 miljoni tihumeetri võrra.

Metsades moodustavad kõigi puuliikide puistute pindalast küpsed ja valmivad puistud 37 protsenti. Tegelikkuses on see protsent majandatavates metsades veelgi suurem, kuna lisaks raievanusele oleneb metsa raieküpsus ka diameetrist. Nendega arvestades on küpseid ja valmivaid puistuid 47 protsenti ehk ligi pool.

Metsa raiuti Eestis 2017. aastal 12,5 miljonit tihumeetrit. Sellest ligikaudu 30 protsenti läks küttepuiduks. Juurdekasvuks arvestati umbes 16 miljonit tihumeetrit.

Tutvu raportiga "Mets ja kliimamuutused" täies mahus.