Doktoritöö: vanad hauatähised kajastavad eestlaste kirjaoskust ja vaimuelu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rõngasrist Keila kirikuaias.
Rõngasrist Keila kirikuaias. Autor/allikas: Keila linnavalitsus

Hauatähiste kasutuselevõtu aeg ja hulk näib olevat võrdelises seoses eestikeelsete trükiste kasvuga 17. sajandil ja ühtlasi lugemisoskuse edenemisega, selgub Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Pille Arneki kaitstud väitekirjast.

Vanimad siiani säilinud eestlaste nimesid kandvad hauatähised asuvad Põhja-Eesti kirikuaedades. 16. sajandi lõpust ja 17. sajandist pärit kivist Malta ja ratasristidelt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist.

Arneki väitekirjas analüüsitud ristikirjad kajastavad peamiselt külaseppade, kiviraidurite jt külainimeste, kuid mitte kirjameeste ega kirikuõpetajate keelekasutust, sest just nemad olid hauatähiste loojateks. "Vanemad hauatähiste tekstid aitavad seetõttu täiendada seniseid teadmisi eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste kirjalikust keelekasutusest ning kirjaoskusest 16.–19. sajandil," selgitas Arnek.

Näiteks on enam kui kolmandikul 16.–17. sajandi tähistel kirjas vaid isiku- ja kohanimed ning aastaarv. 19. sajandi eestlaste tähiste tekstides on aga Arneki kinnitusel varasemast palju mitmekesisemad. See näitab taas kirja- kui ka lugemisoskuse levikut ning eestlaste sisulist maailmapildi muutust.

Hauatähised ja neil olevad tekstid annavad Arneki sõnul lisainfot eestlaste vaimuelu kui ka ainelise kultuuri kohta. "Ristikirjad kajastavad inimeste tõekspidamisi, mis avalduvad piibli- ja lauluraamatusalmide, aga ka sümbolite kasutuses," selgitas Arnek. Laulu- ja piiblisalme hakkasid eestlased hauatähistel kasutama alles 19. sajandil.

Esimene samm eestikeelsete hauakirjade kujunemisloos oli eestlaste nimede jõudmine püsivamatele kivist tähistele 16. sajandi viimasel kümnendil ja 17. sajandi esimesel poolel. Ratasristidele peale nime teistegi eestikeelsete sõnade ilmumiseks kulus veel pool sajandit. Muu tekst oli 17. sajandi esimese pooles, kas saksakeelne või puudus.

Hauatähised kajastavad doktoritöö autori sõnul väga hästi ka mitmeid tolleaegseid mõjutegureid ja muutusi ühiskonnas, nagu näiteks perekonnanimede panek, üleminek uuele kirjaviisile, kadakasakslus versus nimede eestistamine jms.

Matmiskombed on köitnud seni etnograafide ja folkloristide, geograafide ning usundiloolaste, ajaloolaste ja arheoloogide tähelepanu, kuid keeleteaduse vaatenurgast pole eestlaste hauakirju seni veel käsitletud.

Doktoritööga "Eestikeelsed tekstid 16.–19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel" saab tutvuda TLÜ akadeemilise raamatukogu keskkonnas ETERA. Doktoritööd juhendas Tallinna Ülikooli emeriitdotsent Jüri Viikberg, oponendid olid Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross ning Tallinna Ülikooli professor Kersti Markus.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: